Erinevus lehekülje "Dagmar Normet" redaktsioonide vahel

(Link)
 
Tsitaadid väljaandest: Dagmar Normet, "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973.
 
* [---] "suure teatri" [[näitleja]] ei saa ennast kunagi (välja arvatud filmis või videosalvestuses) kõrvalt vaadelda. Ainult vaimusilmas võib ta enda loodud [[roll|kuju]] näha. Kuju on tema enda sees, tema ise on kuju sees. Oma füüsise ja südametuksega äratab "suure lava" näitleja dramaturgi[[dramaturg]]i loodud kuju ellu. Kuid [[nukunäitleja]] ning tema poolt loodava kuju vahel seisab [[nukk]] — väike papjeemašeest, puust või vahtkummist nukk, mille [[teatrikunstnik]] on kavandanud, [[skulptor]] voolinud ja töökoda liikumismehhanismidega varustanud.
:Nukuteatris saab kunstniku loomingu[[looming]]u resultaat näitleja loomingu lähtekohaks. (lk 5)
 
* Nukk on [[pill]], on [[viiul]], millel mängib nukunäitleja. Sama viis võib samal viiulil kahe eri pillimehe ettekandes kõlada erinevalt. Sama nukk omandab kahe eri näitleja käes erineva karakterivarjundi. Kinni pidades autori[[autor]]i ja [[lavastaja]] kontseptsioonist, annab iga näitleja ka nukuteatris samale kujule siiski oma individuaalse joone ja tõlgitsuse. See on näitlejameisterlikkuse[[näitlejameisterlikkus]]e probleem nukuteatris.
:Ja kuigi saalist vaadates näitleja ei saa oma tegelasest täit pilti, saab ta ometi ettekujutuse nuku võimalustest ja muljest, mille tema nuku liikumine loob. (lk 6)
 
* Nukusirmi taga ei saa kujuneda [[Egoism|egoistlik]] meeldiv tunnetus «"mina kunstis»", siin valitseb omakasupüüdmatu "minult nuku kaudu vaatajale". (lk 7)
 
* [M]inu arvates peab [[laps]] maast-madalast teadma, et [[teater|teatrit]] teevad inimesed: näitlejad[[näitleja]]d, [[lavastaja]], [[kunstnik]] ja [[helilooja]]. Kui [[etendus]] haarab ja kõike muud unustama paneb, kui tegelastele kaasa elatakse, kui nende saatuse pärast kurvastatakse ja rõõmustatakse, siis jätab nähtu sügava jälje lapse tundemaailma, õpetab teda head ja halba mõistma, õiglust ja sõprust hindama ning rikastab last emotsionaalselt. Lavastuse vorm, selle kunstiline kujundus, nukud, värvid, valgustus, keele ilu ja muusika arendavad lapse esteetilist meelt. (lk 7)
 
* [N]äitleja, kes nukule hinge sisse puhub, kes talle ainulaadse iseloomu kingib ja sirmil elama paneb, jääb ise sirmi[[sirm]]i taha. Mida suurem on nukunäitleja meisterlikkus, seda tugevam on tõelisuse illusioon sirmil. Mida paremini nukunäitleja mängib, seda märkamatumaks jääb tema ise, seda elavam on tema loodud kangelane — nukk.
:"Suures" teatris on see lihtsam. Lapsele[[Laps]]ele, kes mitu korda teatris käinud, jääb sama näitleja eri rollides meelde. Laps õpib kuju taga selle loojat nägema, õpib näitlejakunsti hindama ja armastama. Kuid alguse saab see armastus ikkagi nukuteatris, kus pärast etendust, lapse esimest teatrielamust, selle loojad — näitlejad —, nukk käes, eesriide ette tulevad. (lk 7)
 
* See väike stseen Vanamooriga toimus siinsamas, Nukuteatri tegelastetoas. Ning nukk ja nukku käsitsev näitleja olid siinsamas, meie vahetus läheduses. Puudus näitlejat varjav sirm, millel etenduselt etendusele toimub ikka sama ime — elutu nuku elustumine. Siin toimus ime otse meie ees. Elutu mateeria omandas elu, omandas kuju. Ja kuju hakkas vastavalt oma karakterile tegutsema — liikuma ja kõnelema. Elutu mateeria elustamises ongi nukuteatri spetsiifika kogu saladus ja võti. (lk 11)
* [Draamastuudio "Vargamäe" trupi ringreisist 1932. aastal:] Rändtrupp elas vagunis ja liikus rongiga ühest paigast teise. Raudteejaamast sõideti siis veoauto või hobuse vankriga järjekordsesse esinemiskohta. Juhtus sedagi, et halbadel teedel kinni jäädi, ja siis tuli omal jõul läbi pori metsatagusesse rahva- või koolimajja sumada. Armastus kunsti ja rahva vastu aga andis jõudu ja vastupidav ust, ning huumoriga saadi igasugustest täbaratest olukordadest jagu. See oli "rahva sekka minek" kõige otsesemas mõttes. (lk 15-16)
 
* Näitekunsti[[Näitekunst]]i võlu seisneb selles, et see sünnib otse publiku[[publik]]u silmade ees, et vaatajad saavad vahetult jälgida nii loominguprotsessi ennast kui ka selle resultaati. Kuid see on ühtlasi ka näitekunsti hellaks kohaks — ta sünnib ja hajub siinsamas. Jääb ainult [[mälestus]]. Jäävad ainult muljed[[mulje]]d ja [[arvustus|retsensioonid]], ja need on paraku vägagi subjektiivsed. (lk 16)
 
* Nukuteater on Lo Tui stiihia — tragikoomiline, grotesk ja tunnete ekstsentrika on tema loomuse orgaaniline pärisosa. Tema kangelasi iseloomustab ere individuaalsus ja katkematu elu sirmil. Vastavalt nukuteatri spetsiifikale tuleb sageli ka ühes ja samas lavastuses mitu vastakat kuju luua. Otsiv vaim ja suur tähelepanuvõime on aluseks, mis lubavad loendamatutele kassidele, rebastele, huntidele, eitedele jt. igaühele oma kordumatu näo anda. (Näitleja on nii paljusid kasse mänginud, et tema enda arvates saaks nendest kuupaistelisel märtsiööl vägeva kasside koori!) (lk 26)
* "Suhtlemine nuku kaudu" ongi nukunäitleja tehnika peamisi nõudeid, sest mis kasu oleks näitlejale intensiivsest omavahelisest suhtlemisest sirmi taga, kui see nukkude kaudu saali ei kanduks! (lk 28)
 
==Välislingid==
{{Vikipeedia}}
 
24 053

muudatust