Nukunäitleja: erinevus redaktsioonide vahel

* Pilk nukusirmi taha on aga alati väga huvitav, üllatav ja haarav. See ei ava mitte ainult nukunäitleja töö tehnilist külge, vaid kogu tema loomingu olemuse. (lk 28)

* "Suhtlemine nuku kaudu" ongi nukunäitleja tehnika peamisi nõudeid, sest mis kasu oleks näitlejale intensiivsest omavahelisest suhtlemisest sirmi taga, kui see nukkude kaudu saali ei kanduks! (lk 28)

 

* Suure lava näitleja võib rolli ka kodus valmis teha, aga siin oled sa nagu tsirkusekunstnik — pead tehnikat valdama, et mõtted ja tunded selle taha ära ei kaoks. Kõige õnnelikum on see näitleja, kes ise nukutehnikast midagi taipab ja nõuda oskab või oskab ise nukumehhanismi ümber teha. Mida keerulisema konstruktsiooniga on nukk, seda raskem on temaga harjuda. Sest kui tehnika hakkab segama, siis ei tule midagi välja. Teisest küljest, mida liikuvam ja painduvam on nukk, seda paremini realiseerib ta näitleja kavatsuse. (lk 11)

:Asi pole siin ainult puht nägemisassotsiatsioonides, kus me rändavates pilvedes näeme elusolendite kujusid või põimunud kadaka juurtes aimame äkki midagi inimese elu taolist. Ma räägin sügavamast võimest — tunnetada kogu elutut loodust elusana, lähedasena, lülitatuna sinu loominguliste kavatsuste ja soovide sfääri! Jutt on sellistest inimpsüühika eriomadustest nagu kujutlus ja fantaasia. Lapse kätes elustuvad esemed, mis ei oma isegi kõige kaugemat sarnasust elava olevusega: ta istub kaksiratsa sarapuu vitsale,, kujutades ühtaegu nii hobust kui ka ratsanikku. Tikutoos, nael, puuhalg — kõik läheb käiku. (...) Fantaasia seda laadi poeetiline suunitlus kaob tavaliselt aastatega. Nukunäitlejal peab see püsima eluaeg.

** Jevgeni Speranski, "Актер театра кукол", Moskva: Всероссийское театральное общество, 1965, lk 51—52; ''cit. via'': Dagmar Normet, "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 30

 

[[Kategooria:Elukutsed]]