* [Gustav Suitsust:] Aga Gu- oskas kohe [[mets]]ametsa kaduda. Ta läks nii märkamatult, et keegi kunagi ei teadnud, kuhu ta oli läinud. Tema eelisõigus oli teha kohe alguses uurimisretk ümbruskonda. See esimene tuuleõhk, esimene [[lill]] kuuerevääril, esimene [[kukeseen]], esimene linnuvidin Lilly metsas, need kuulusid alati Gu-le. Kuidas ta oli alati nende esimene saaja, see oli tema [[saladus]]. Ta jättis mu reisikohvrite, vihmamantlite, kööginõude ja toitude juurde - ja ennekõike perenaisega asju klaarima. Armas Gu-, mets oli tema teine [[kirjutuslaud]]. Ta tahtis olla seal, kus tahtis, ja minna sinna, kuhu tahtis.
** [[Aino Suits]], "Päevaraamat 1901-1964", tlk [[Piret Saluri]], 2014; sissekanne eraldi märkmevihikus, milles on juttu G. Suitsu tervisest viimastel eluaastatel, raamatus lk 424
