Põgusus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ' ==Proosa== * Näitekunsti võlu seisneb selles, et see sünnib otse publiku silmade ees, et vaatajad saavad vahetult jälgida nii loominguprotsessi ennast kui ka selle r...' |
Resümee puudub |
||
3. rida:
* [[Näitekunst]]i võlu seisneb selles, et see sünnib otse [[publik]]u silmade ees, et vaatajad saavad vahetult jälgida nii loominguprotsessi ennast kui ka selle resultaati. Kuid see on ühtlasi ka näitekunsti hellaks kohaks — ta sünnib ja hajub siinsamas. Jääb ainult [[mälestus]]. Jäävad ainult [[mulje]]d ja [[arvustus|retsensioonid]], ja need on paraku vägagi subjektiivsed. (lk 16)
** [[Dagmar Normet]], "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973
* Läksime [[hoone]]sse, mis oli just selle näituse tarvis püsti löödud. Prantsusmaal lüüakse kõiksugu asjad ikka ainult kindlaks päevaks või mõneks päevaks püsti ja võetakse siis jälle maha. Gertrude Steini vanem vend räägib ikka, et kroonilise töö ja puuduva [[tööpuudus]]e [[saladus]] Prantsusmaal seletub inimeste hulgaga, kes kõik tegelevad ajutiste hoonete püstitamise ja lammutamisega. [[Inimloomus]] on Prantsusmaal sedavõrd püsiv, et võidakse endale lubada ükskõik kui ajutisi hooneid. (lk 18-19)
** [[Gertrude Stein]], "Alice B. Toklase autobiograafia", tlk Malle Talvet, 2008
* ... kõik [[monument|monumendid]] on naeruväärselt ajutised [[Luule]] enda [[igavik]]u kõrval. Mitte et neid või teisi värsse tingimata mäletataks veel sajandite pärast (ja mis igavik need sajandidki on!), aga igavik on neis sees kohe, algusest peale, nüüd ja praegu.
** [[Tõnu Õnnepalu]], "Lõpmatus (esimene kevad)". EKSA 2019, lk 104
* On ilmne, et [[võim]]u kätes ei ole [[fakt]]id ohutus kohas, vaid asja tuum on selles, et võim ei saa juba loomu poolest kunagi pakkuda aseainet faktilise reaalsuse kindlale [[stabiilsus]]ele, mis oma minevikulisuse tõttu meie jaoks ligipääsmatuks on muutunud. Faktid kehtestavad end kangekaelsuse abil, ning kummalisel kombel lisandub nende haprusele ka suur elastsus — seesama tühistamatus, mis on igasuguse inimtegevuse tunnistäheks. Oma tõrksuses on faktid võimust tugevamad; nad pole nii ajutised kui võimuformeeringud, mis tekivad, kui inimesed mingil eesmärgil kokku tulevad, kuid kaovad niipea, kui see eesmärk on kas saavutatud või kadunud. See ajutisus teeb võimust seal, kus tahetakse saavutada mingit liiki püsivust, äärmiselt vähe usaldusväärse instrumendi, ning seetõttu on tema kätes ebaturvalised mitte üksnes tõde ja faktid, vaid ka ebatõde ja mittefaktid.
* Kuigi [[tõde]] on võimuta ning teda ähvardab alati otsene kokkupõrge maapealsete võimudega, on ta omamoodi vastupidav, ning mida võimulolijad ka ei sepitseks, pole neil võimalik avastada ega leiutada sellele elujõulist aseainet. [[Veenmine]] ja [[vägivald]] võivad tõe hävitada, kuid ei suuda seda asendada.
** [[Hannah Arendt]], "Tõde ja poliitika", rmt: "Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas". Tõlkinud [[Liisi Keedus]] ja [[Ene-Reet Soovik]]. Tartu: Ilmamaa, 2012, lk 309
==Luule==
12. rida ⟶ 22. rida:
* [[William Butler Yeats]], "Raugad imetlemas ennast veepeeglist", 1904 (tlk Märt Väljataga; W. B. Yeats, "Luulet", Tln: Eesti Raamat 1990, lk 59)
[[Kategooria:
[[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]]
[[Kategooria:Definitsioonita artiklid]]
| |||