Sakslased: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
1. rida:
 
'''Sakslased''' on rahvas [[Saksamaa]]l, Põhja- ja Kesk-Euroopa piiril. Laialdaselt on levinud uskumus, et sakslastel puuduvat [[huumor]]imeel, mis ei saa siiski tõsi olla, sest vastasel juhul oleksid eestlaste seast parima huumoritajuga [[saarlased]], kes tutvusid 13. sajandil sakslastega viimastena, saarlaste huumorimeele suhtes on [[Hiiumaa]] teadlased aga ammu tõestanud vastupidist. Saksa köögiga on lood enam-vähem analoogsed. Eestile pole sakslased andnud midagi peale [[linn]]ade, [[tee]]de, kanalisatsiooni, [[muusika]], [[kirjandus]]e, [[teater|teatri]], [[vanasõna]]de, lorilaulude, [[Kalevipoeg|rahvuseepose]], [[vein]]i ja [[õlu|õlle]], [[hapukapsas|hapukapsa]] ja [[kartul]]i, [[korsten|korstnate]] ja [[kemmerg]]ute, [[luterlus]]e ja vennastekoguduste, [[kool]]ide, suurema koguse sõnavara, nimede ja [[tähestik]]u. Ja [[laulupidu]]de, mida eestlased ja lätlased hakkasid korraldama esimese baltisaksa laulupeo eeskujul. Sakslased kõnelevad valdavalt [[saksa keel]]t või sellele lähedasi germaani keeli.
 
 
* Ema oli omal ajal rikkas [[perekond|perekonnas]] guvernandiks olnud, oli korra välismaalgi käinud, terve [[Saksamaa]] läbi sõitnud, ja tema [[silm]]is olid sakslased üksainus nosu[[piip]]e suitsetav ja läbi [[hammas]]te sülitav poesellide, käsitööliste ja kaupmeeste kari või siis need keppsirged sõduri moega ohvitserid ja äripäevaste nägudega ametnikud, kes kõlbavad ainult musta [[töö]]d tegema, hoolsalt [[raha]] kokku kraapima, labast korda pidama, [[igavus|igavat]], reeglipärast [[elu]] elama ja pedantlikult kohust täitma — kõik need pürjelid oma nurgelise olekuga, suurte, karedate [[käsi|kätega]], filisterlikult värske jumega ja jõhkra kõnepruugiga.
:"Ehi sakslast mismoodi tahes," mõtles ta, "anna talle ei tea kui peen ja [[valge]] [[särk]] selga, pangu ta [[saabas|lakksaapad]] jalga, tõmmaku kas või [[kollane|kollased]] [[kinnas|kindad]] kätte, ikka on ta nagu juhtnahast tehtud; valgetest kätistest paistavad karedad punased käed ja elegantsest ülikonnast vaatab vastu [[pagar]] või heal juhul puhvetipidaja. Need karedad käed otse nõuavad naasklit või vähemalt orkestrandi [[viiul]]ipoognat."
** [[Ivan Gontšarov]], "Oblomov", II jagu, 1. peatükk. Tõlkinud [[A. H. Tammsaare]]
 
 
* Kevad on [[Rooma]]s arenenud juba nii kaugele, et paljud tavernad on tõstnud lauad välja [[aed]]a [[puu]]de alla. Kui ma ühest sellisest oaasist mööda läksin, kuulsin korraga tuttavat üliõpilas[[laul]]u:
12. rida ⟶ 14. rida:
 
:Olin kohe kindel, et need pidid olema sakslased, sest ükski teine [[rahvas]] ei tarvita [[ladina keel]]t ainult lõbu pärast.
** [[Karl Ristikivi]], "[[Rooma päevik]]", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1976, lk 90
 
 
* Kus kohal on maa peal niisugune [[kõrb]], mida sakslased ei suudaks õitsvaks aiaks muuta? Mitte asjata ei öeldud endisel [[Venemaa]]l: sakslane on nagu [[paju]]oks, pista ta kuhu tahad, ta võtab kohe juured alla.
** [[Aleksandr Solženitsõn]], "[[Gulagi arhipelaag]]", 6. osa "Sundasumine". lk 329
 
 
* Daniel jäi seisma [[kohvik]]u kõrval väikesel ümaral väljakul ja sõnas: "On aeg juua tassike [[kohv]]i! Mina aga lahkun pooleks tunniks."
:Ja läks ära, lahustus ühesuguste eramajade vahel. Istusime, ootasime teda. Poole tunni pärast teda polnud. Talle ikka meeldib rääkida, et mina ja tema oleme täpsed inimesed, kuid mina olen täpne saksa, tema aga juudi kombel. Minu küsimuse peale, milles vahe seisneb, vastas tema: sakslane tuleb õigel ajal, juut aga siis kui vaja!
* [[Ljudmila Ulitskaja]], "Daniel Stein, tõlkija". Tlk Ilona Martson. Tänapäev 2013, lk 314
 
 
==Välislingid==