Taldrik: erinevus redaktsioonide vahel

:"Minugipoolest," vastas Pipi. "Ma ise pooldan küll rohkem seda va suuga söömise nõksu." (lk 168-169)

* [[Astrid Lindgren]], "Pipi Pikksukk", rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk

 

* Me seisime kõik väljas ja vaatasime aknast Fridolfit. Ta vääksus nagu väike näljane [[laps]] ning sõi kiiruga ühtejärge ära leivakorvi, kandiku ja viisteist taldrikut. Siis asus ta [[laud|laua]] kallale. Ta murdis sellel kõik [[neli]] jalga alt ja näris nii, et [[saepuru]] tuiskas suunurkadest, aga tähendas ise, et kui see tahab olla [[spargel]], siis küll kõige puisemat sorti. Lauaplaati pidas ta paremaks, sest matsutas süües [[suu]]d ja ütles, et see on kõige parem [[võileib]], mida ta lapsest peale on söönud. Siis arvas isa, et Fridolf on oma kurnavast [[haigus]]est tervenenud, ta läks sisse ja ütles Fridolfile, et hoidku nüüd Fridolf ennast vaos, kuni kahe tunni pärast tuleb lõuna, siis saab ta [[liha]] ja kaalikaputru. (lk 239-240)