Erinevus lehekülje "Surm" redaktsioonide vahel

Lisatud 1428 baiti ,  2 kuu eest
resümee puudub
'''Surm''' on organismi [[elu]] lõppemine.
 
==Proosa==
* II. Surm on meie jaoks eimiski. Sest lagunenu on tajudeta, aga see, mis on tajudeta, on meie jaoks eimiski.
** [[Epikuros]], "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)
** [[John Fowles]] "[[Maag (Fowles)|Maag]]"
 
ABRAHAM: Pole vaja. Ongi juba parem. See hääl ehmatas mind. (''Paus. Ägedalt.'') Jah, aga kui inimene ei taha seda? Igal inimesel on ometi õigus surra...<br>
ROBERT: Kas ikka on? Annad sa haigele, kes surra tahab, [[mürk]]i? [[Hippokratese vanne]], isa!...<br>
ABRAHAM: Mürki ei tohi anda, aga nii... nii ka ei tohi! Inimesel on püha [[õigus]] elule ja surmale.<br>
ROBERT: Kuidagi väga anarhistlik, väga individualistlik, väga üheksateistkümnenda sajandi pärane on see surmakäsitus. [[Ühiskond]] võib-olla ei taha, et vajalik inimene sureks. Võib-olla oleks ühiskond tahtnud, et mõni suur inimene, neid võib palju nimetada, oleks veel loonud, tema aga tahtis puhkama. Kirikaiale, naisukese kõrvale. Katkestas oma elu ise.<br>
ABRAHAM: Sul on kummaline [[huumorimeel]].
* [[Enn Vetemaa]], "[[Jälle häda mõistuse pärast]]" (1975), III vaatus, IV pilt, lk 54
 
* Tollal ei olnud [[surm]] veel meie perekonda lähemalt puudutanud ja mul oli alles tundmata surma nägu. Tema jäine hingus, mis ei lasknud päikesepaistelisel päevalgi ligineda soojal. See oli hoopis midagi enamat kui Sompa soodest roomav õhtune [[külmus]], mis kadus mu lapsepõlve hommikuteks ära. Surm oli alles teel meie poole ja tuli pool aastat hiljem, pärast vanaema [[matus]]eid. Tuli hävitama meie perekonnaelu. Ema, kellel jätkus alati kõikidele [[tähelepanu]], käis venna surma tõttu [[leinaloor]]iga aasta aega ringi ega näinud selle alt kedagi. Just nagu meid poleks olemas olnudki. See oli midagi võõrast. Ma sain aru, kui ta tõmbas tänaval leinaloori silmade ette, et näidata oma [[osavõtmatus]]t ümbritsevasse, aga kodus käis ta ju ilma loorita. Miks ta siis kodus meid ei näinud? Või pidime me selleks surema, et ta meid märkaks? (lk 11)
* Huvitav, et tollal võis surm olla valgus, mitte [[vari]] nagu praegu. Nagu poleks ma toona veel surma tähendust osanud mõista. Nüüd kükitab surm musta nähtamatu kogumina mu toanurgas, aga kui ma tema poole vaatan, on ta kadunud. Või ehmatab mind teistviisi. Mõni päev tagasi läksin mööda [[tänav]]at, pikk vari selja taga, aga äkki ühel valguse murdumise hetkel oli vari minu ees ja ma võpatasin kohkunult: just nagu oleks surm mind kätte saanud. (lk 26)
** [[Heljo Mänd]], "Elu roheline hääl", 2007
 
* [Aramis:] "... ärge muretsege, mul on kindel kavatsus teid teise ilma saata, aga tahan teha seda vaikselt, üksildases varjatud kohas, kus te oma surmaga kellegi ees hoobelda ei saa." (lk 45)
* Ühe inimese surm on [[katastroof]], [[miljon]]i inimese surm aga [[statistika]].
** Erich Maria Remarque, "Must obelisk" (1956); ekslikult omistatud ka [[Jossif Stalin]]ile.
 
==Draama==
ABRAHAM: Pole vaja. Ongi juba parem. See hääl ehmatas mind. (''Paus. Ägedalt.'') Jah, aga kui inimene ei taha seda? Igal inimesel on ometi õigus surra...<br>
ROBERT: Kas ikka on? Annad sa haigele, kes surra tahab, [[mürk]]i? [[Hippokratese vanne]], isa!...<br>
ABRAHAM: Mürki ei tohi anda, aga nii... nii ka ei tohi! Inimesel on püha [[õigus]] elule ja surmale.<br>
ROBERT: Kuidagi väga anarhistlik, väga individualistlik, väga üheksateistkümnenda sajandi pärane on see surmakäsitus. [[Ühiskond]] võib-olla ei taha, et vajalik inimene sureks. Võib-olla oleks ühiskond tahtnud, et mõni suur inimene, neid võib palju nimetada, oleks veel loonud, tema aga tahtis puhkama. Kirikaiale, naisukese kõrvale. Katkestas oma elu ise.<br>
ABRAHAM: Sul on kummaline [[huumorimeel]].
* [[Enn Vetemaa]], "[[Jälle häda mõistuse pärast]]" (1975), III vaatus, IV pilt, lk 54
 
 
==Luule==
23 061

muudatust