Keiti Vilms: erinevus redaktsioonide vahel

* [[Twitter]] on mu nii-öelda vormiline algkodu. Seal teatavasti soosib formaat oma algse 140, nüüdseks 280 tähemärgi piiranguga rääkimist juba palju vähem. Ja ma ei tahagi [[rääkimine|rääkimist]].

* [[Peeter Helme]] küsis oma raadiosaates "Uus raamat", kas Keiti Vilms ei peaks siit liikuma nüüd edasi, näiteks [[kirjutamine|kirjutama]] pikemaid [[tekst]]e. Aga miks ma peaksin edasi liikuma? Ma pole ka tulnud kusagile mingi eesmärgiga. Mul pole mingit kohustust seda arendada, mida ma teen. Keegi ei saa mulle öelda, et ma olen ühe koha peale toppama jäänud – kuhu ma peaksin õigupoolest edasi liikuma, kui ma ei olegi mitte kuskil?

 

* Selleks, et kalambuur tekiks, peab siiski olema miski, mis annab [[inspiratsioon]]i. Kui minu [[raamat]]ut lugeda, siis minu lugejad peaksid [[mõtlemine|mõtlema]] sellele, et ükski kalambuur ei ole tekkinud lihtsalt kalambuuri pärast. Igal kalambuuril on taga ka väike lugu.

* Pigem [on] [[Ilmar Laaban]] [eeskuju] kalambuurilises mõttes ja [[Johannes Aavik]] on unistus, mida püüelda.

 

* Ma olen lihtne tüdruk, säutsupääsuke, kel on [[armastus]] ja kirg Eesti ja [[eesti keel]]e vastu.

* Vaata, ma olen süneglot, minuteada sellist [[sõna]] ei olegi meil eesti keeles. On olemas sünestees, [[sünesteesia]], mina olen süneglot. Sünesteesias seostavad inimese meeled [[värv]]e [[heli]]de või tähtedega, minu meeled teevad sama keele ja sõnadega. Minu keelepaelad, ütleme nii, ei ole kunagi sõlmes olnud.

 

==Kalambuure==