Erinevus lehekülje "Pühapäev" redaktsioonide vahel

 
==Proosa==
* [Mousqueton:] "Pühapäeval on ette nähtud usulised ajaviited: monsenjöör käib [[missa]]l ja laseb [[armulaud|armulaual]] oma ametlikul [[vaimulik]]ul endale [[jutlus]]t pidada ning juhatusi anda. See pole kuigi lõbus, kuid me ootame [[Pariis]]ist karmeliidi [[munk]]a, kes võtab meie vaimuliku kohustused enda peale. Kuuldavasti pidavat ta väga hästi kõnelema. See ergutaks meid pisut, sest praegune [[preester]] ajab meile alati une peale."
** [[Alexandre Dumas vanem]], "Kümme aastat hiljem", I osa. Tõlkinud [[Henno Rajandi]]. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1959, lk 137
 
 
* "Siis ma teen [[laps|lastele]] kõik [[päev]]ad [[kool]]ist vabaks - peale pühapäeva, kui nad peavad kümme minutit olema koolis, kus nad võivad karjuda täpselt nii kõvasti, kui suudavad. Aga ei! Sellel päeval ei tohi nad üleüldsegi karjuda. Nad peavad istuma, jalad laual, ja igaüks peab terve kilo [[martsipan]]i ära sööma. Ja keegi ei tohi koju minna enne, kui martsipan on söödud."
** [[Ole Lund Kirkegaard]], "Albert". Tõlkinud Lia Eller. Tiritamm, 1998, lk 45-46
 
 
* [Tarrou' päevikust:] "Küsimus: kuidas teha nii, et [[aeg]] kaotsi ei läheks? Vastus: tajuda seda kogu ta pikkuses. Mis viisil? Veeta päevi [[hambaarst]]i ooteruumis ebamugaval [[tool]]il; istuda pühapäeva pärastlõunal [[kodu]]s [[rõdu]]l; kuulata ettekandeid tundmatus [[keel]]es; otsida välja kõige pikemad ja kõige ebamugavamad raudteemarsruudid ja need püsti seistes läbi sõita; seista teatrikassa ees piletisabas ja jätta siis etendusele minemata, ja nii edasi ja nii edasi..."
** [[Albert Camus]], "[[Katk (Camus)|Katk]]", tlk [[Henno Rajandi]], 1989, lk 153
 
* [[Kirikutorn]]id on ka minu jaoks midagi kõige olulisemat Eesti [[maastik]]us — nad annavad inimlikule elule mingi kohase mõõtme. [...] Kellade helin toob [[rahu]] ja pidulikkuse — käes on pühapäev, mida tuleb pühitseda, kas või flaneerides. Kirikutorn teeb väikesed maakohad vaimselt suureks, kõrgeks.
** [[Marju Lepajõe]], [http://kultuur.err.ee/638790/marju-lepajoe-ja-toomas-haugi-vestlus-inimese-vertikaalist Marju Lepajõe ja Toomas Haugi vestlus inimese vertikaalist] ERR, 26.10.2017/Looming, 10/2017
 
* Elas väike Jussike, kellele väga meeldis pühapäev. Kui tore oli hommikust õhtuni mängida ja hullata! [[Töö]]d teha aga ei olnud üldse tarvis. Jussike soovis, et alati oleks pühapäev. Ta otsustas minna pühapäevamaale ja paluda Pühapäeva, et see iga päev tema juures oleks. (lk 1)
* Pühapäevamaal oli väga [[ilus]] ja Pühapäev ise veel kõige ilusam. Aga siis nägi Jussike, et Pühapäev oli kõik teised päevad, kes Jussikesele juba tuttavad olid, külla palunud. Pühapäev kiitis kõiki hea töö eest ja ütles, et Pühapäevamaal on ainult nendel hea olla, kes tublid on olnud. Aga kõik päevad ütlesid, et nii tublid nad küll poleks olnud, kui Jussike neid igal pool poleks aidanud. Jussikesel oli kangesti hea meel. Ta lõi [[tants]]u koos teistega. Talle ei tulnud enam meeldegi paluda ainult Pühapäeva kogu aeg tema juures olla, sest nüüd olid ju kõik päevad tema [[sõbrad]]. (lk 20)
** [[Silvi Väljal]], "Jussikese seitse sõpra", 1999
 
* [[Kirikutorn]]id on ka minu jaoks midagi kõige olulisemat Eesti [[maastik]]us — nad annavad inimlikule elule mingi kohase mõõtme. [...] Kellade helin toob [[rahu]] ja pidulikkuse — käes on pühapäev, mida tuleb pühitseda, kas või flaneerides. Kirikutorn teeb väikesed maakohad vaimselt suureks, kõrgeks.
** [[Marju Lepajõe]], [http://kultuur.err.ee/638790/marju-lepajoe-ja-toomas-haugi-vestlus-inimese-vertikaalist Marju Lepajõe ja Toomas Haugi vestlus inimese vertikaalist] ERR, 26.10.2017/Looming, 10/2017
 
==Vanasõnad==