Maie Kiisel: erinevus redaktsioonide vahel

* [[Säästev areng|Säästva arengu]] alustalaks peetakse inimeste teadmisi oma tegude keskkonnamõjust[[keskkonnamõju]]st. [[Teadmised]] panevat neid keskkonda[[keskkond]]a väärtustama, keskkonna väärtustamine viivat omakorda keskkonda säästvate tegudeni. Viimased jällegi [[ökoloogiline jalajälg|ökoloogilise jalajälje]] vähenemiseni – sammukese lähemale planeedi päästmisele.

:Viimasel ajal on aga mitmed teadlased näidanud, et teadmistel ja väärtustel on keskkonnasäästliku käitumise edendamisel väga väike roll. Inimese haaratus [[igapäevaelu]] praktilisse korraldusse on palju olulisem käitumise tingija kui inimese teadlik soov keskkonda säästa.

:Tõepoolest, endise keskkonnaaktivistina võivad mul olla kõrged keskkonnaalased nõudmised iseenda valikute[[valik]]ute suhtes, ent paratamatuseks jääb, et sõidan lennukiga keskkonnakonverentsile, kus pakutakse jutustusi ökoloogilisest jalajäljest selle enda ohtras garneeringus. Ma ei näe võimalust, et mu keskkonnaalased teadmised ja [[väärtused]] saaksid kuidagi aidata mul teadlasmobiilsusega kaasnevat keskkonnamõju vältida. Ma vastandun sellistele lähenemistele, mis loodavad ökoloogilist säästu saavutada inimeste [[ümberkasvatamine|ümberkasvatamise]] toel. Olen kriitiline vaatekohtade suhtes, mille järgi inimeste teadlikkuse[[teadlikkus]]e tõstmine ja väärtuste kujundamine peaksid viima keskkonnasäästlike tegudeni.

* Inimene ei ole ratsionaalne, ega ka emotsionaalne, vaid ta on võrdlemisi rutiinne[[rutiin]]ne tegutseja, kes mõtestab oma tegevust võrdlemisi vähe. Inimene üldjuhul lepib sellega, kui talle antakse ette eskalaator, metroo või kui ta ei mahu kesklinna elama ja peab autoga[[auto]]ga tööle sõitma. Ta ei saa ka palju teha selles, et lapsel peab kooli minnes olema näiteks [[arvuti]].

:See, kui targad me ise ökoloogias[[ökoloogia]]s oleme, ei pruugi meil aidata maailma ega enda käitumist muuta. Pigem võib ökoloogiline teadlikkus põhjustada frustratsiooni[[frustratsioon]]i, sest me ei suuda vältida ressursikasutust, mida ühiskondlik elamine eeldab.

* Me hingame ja toodame süsihappegaasi[[süsihappegaas]]i, panustades kliimamuutustesse[[kliimamuutus]]tesse. Meil on laua peal arvuti, mille tootmiseks on kulunud ressursse ja mis kasutab pidevalt [[elekter|elektrit]]. Me ei ole harjunud neid kulusid pidama keskkonnategevustega seotuks. Kui eeldame, et inimeste teadmisi kasvatades suudame neid panna keskkonnasäästlikult käituma, teeme mõttevea. On nii palju keskkonda kasutavaid tegevusi, mida inimene lihtsalt ei teadvusta ja ei hakkagi teadvustama. Oma tegevusi selliselt analüüsida-kritiseerida oleks väga töömahukas ja keeruline ning see hakkaks lõpuks päris elu takistama.

* Ökojalajälje alasest kirjandusest paistab, et kõige suurema mõju meie ökoloogilise jalajälje suurenemisse on andnud energiakasutus. See on selline salakaval tegur, mis poeb meie igapäevaellu ilma, et me seda tähelegi paneksime. Seal on meie peidetud teekonnad – näiteks laste lasteaeda viimiseks. Seal on [[põllumajandus]], mis nõuab väga palju kütust, et traktorid ja masinad sõita saaksid, samuti on seal toidu töötlemine, [[transport]], majade kütmine, elektrooniliste vidinate kasutamine jm.

:Aga ressursid lähevad käiku ikkagi inimtegevuses. Näiteks [[kütus]] ei hakka end ise kasutama, vaid selle taga on siiski kindlad sotsiaalsed põhjused. Sotsioloogina saan neid põhjuseid[[põhjus]]eid otsida, sealhulgas seda, kas niinimetatud ökoteadlikkus aitaks nende põhjuste vastu välja astuda, keskkonnakasutust vähendada.

* Inimeste arvamused selle kohta, mida pidada ökoloogiliseks elustiiliks[[elustiil]]iks, erinevad niivõrd, et põhjustavad seltskonnas jutuks tulles jäika vastasseisu, isiklikke solvumisi või isegi käsikähmlusi.

* Kui linnas elav [[säästlik eluviis|säästliku eluviisi]] harrastaja liikleb autoga argipäeviti linnatänavail ja nädalavahetusel võtab ette teekonna maakoju, siis maakohas elav pere võib [[töö]] tõttu igapäevaselt pendeldada maakonnakeskuses asuva töökoha vahet. Ometi näitab Eesti kuueteistkümne eri piirkonna külastamise sageduse analüüs, et vahe aktiivsete säästjate ja mittesäästjate keskkonnajalajälje vahel on sisuliselt kahekordne just viimaste kasuks.

:Eestis külastatud kohad on säästjate seas palju mitmekesisemad. Ilmselt külastavad säästva eluviisi harrastajad sagedamini maakodusid[[maakodu]]sid, ääremaadel toimuvaid festivale[[festival]]e, puhkekodusid, aga ka sõpru-sugulasi.

* Säästja on eneseteadlikum [[tarbija]]. Näiteks ei ole ta mittesäästjaga kõrvutades nii aldis ostma suvalist kosmeetikat[[kosmeetika]]t. See peab olema kindla firma oma. Säästja pole ka nii hinnatundlik, lähtudes [[ostmine|ostmisel]] rohkem sobivusest kui hinnast. Ta kaalub oste põhjalikumalt, ei osta niisama esimest ettejuhtuvat asja. Otsib ja kaalub. Konsulteerib sõprade ja asjatundjatega. See võib tähendada ka kvaliteetsemate toodete tarbimist, mille ökoloogiline jalajälg võib olla väiksem läbi parema vastupidavuse.

* Paraku on inimene, kes ei hooli sellest, mismoodi ta riides käib, välja näeb või mis ajastust pärineb tema kodu [[sisustus]], kindlasti väiksema ökoloogilise jalajäljega kui see, kes püüab ajaga kaasas käia ja ennast ja end ümbritsevat pidevalt tuunida.

* Soov olla ilmaasjadega kursis eeldab mitmekülgset meediakasutust[[meedia]]kasutust, mis omakorda toob kaasa suurema ökoloogilise jalajälje.

:Näiteks nägime analüüsis, et kui säästjatest ostab raamatuid[[raamat]]uid sageli või regulaarselt 17 protsenti, siis mittesäästjatest vaid 1 protsent. Samas ei osta raamatuid praktiliselt üldse 13 protsenti säästjatest ja 61 protsenti mittesäästjatest. Säästja pole loobunud ka arhailisest harjumusest lugeda paberile[[paber]]ile trükitud ajalehte[[ajaleht]]e ja kasutavad nii ka lehetootmise ressursse topelt – loevad teistest rohkem nii paberil kui elektroonilisi ajalehti. Vaid 4 protsenti säästjaist ei loe üldse ajalehti, mittesäästjate seas on see viiendik ehk 20 protsenti.

* Statistiline [[analüüs]] ei ütle ühe üksiku inimese kohta suurt midagi. Seega ei pea ükski säästva elustiili harrastaja end sellest analüüsist isiklikult puudutatuna tundma. Ja kahtlemata on ka küsitlusuuringul oma selged probleemid. Siiski julgen väita, et kui kuidagi saaks tõmmata piiri teadlikult säästvat eluviisi harrastavate ja seda mitteharrastavate inimeste vahele, siis säästjate ökoloogiline jalajälg oleks kokkuliidetult suurem kui mittesäästjate oma.

* Ka Eesti ökoloogiline jalajälg on võrdlemisi suur ja selle põhjuseks on meie [[põlevkivi]] tarbimine – samuti nähtamatu ühiskondlik struktuuriline tegur, mille ümbermuutmisesse me saame ise väga vähe panustada.

* Industrialiseeruva ja moderniseeruva [[ühiskond|ühiskonna]] arengu käigus tekkinud ligipääs odavale energiale[[energia]]le on muutnud võimalikuks aktiivse, mobiilse ja äreva elamise viisi, mis omakorda võimaldab otsa vaadata oma tegevuse tagajärgedele – keskkonnareostuselekeskkonna[[reostus]]ele, vähenevatele ressurssidele ja väljasurevatele liikidele.

* Analüüsist järeldan, et kaasaegse tarbimiskeskse keskkonnamure saavadki avastada eeskätt sellised inimesed, kes on haaratud vitaalsesse ja kiirustavasse eneseväljendusliku ostlemise, mitmekesise meedia tarbimise, ühiskondliku aktiivsuse, kultuuriteadlikkuse ja mobiilsuse läbipõimunud suhetesse. Inimene, kes ei seltsi teiste inimestega, ei liigu ringi, ei jälgi meediat, ei tarbi, ei saakski ju kuidagi teada ökoloogilise eluviisi võimalikkusest. Samast tuletan, et inimeste ökoloogilise jalajälje vähendamiseks on vaja mitte enam panustada teadmistele, väärtustele ja üldise rohelise mulli tootmisele, vaid otsida innovatsiooni[[innovatsioon]]i ühiskonna struktuurses toimimises.