Pilvi Rajamäe: erinevus redaktsioonide vahel

* Romaanižanri sünnist alates oli paarisaja aasta jooksul naistele suunatud briti ilukirjanduse keskseks teemaks noore aristokraatliku või keskklassi neiu astumine seltskonda, mis kulmineerub õnnelikku abielusadamasse[[abielu]]sadamasse jõudmisega parima võimaliku kandidaadiga valida olnute seast. Teekond õnneni on täis ohtlikke karisid ja neiu peab valima targalt, sest valikust[[valik]]ust oleneb, peale neiu isikliku intiimse õnne[[õnn]]e, nii tema enda kui kogu [[perekond|perekonna]] sotsiaalne ja varanduslik heaolu. Edukas abielu, mis on olnud kuni võrdlemisi hiljutise ajani eelkõige äritehing kahe perekonna vahel, suurendas nii perekonna varandust[[varandus]]t kui mõjukust. [[Pruut|Pruudi]] perekonna naisliikmetele — emale[[ema]]le ja veel vallalistele õdedele[[õde]]dele — oli see abielu turvatagatis eluraskuste vastu. Kui ema lesestus ja õed mehele ei saanud, jäi nende ülalpidamine poegade[[poeg]]ade, aga nende puudumisel abielus tütarde[[tütar]]de kanda. Abieluturul läbikukkunute ja oma šansid juba abielu eel vallaslapse saamisega rikkunute osaks jäi [[põlgus]] ja vaesuses[[vaesus]]es virelemine, juhul kui ise ei oldud küllalt rikas, et ise oma elu korraldada. (lk 531)

* Austen on kaine pilguga [[vaatleja]], kes halastamatu selguse ja nõtke elegantsiga[[elegants]]iga maalib oma ajastust panoraami, mis on nii detailirohke, et mõned neist tulevad nähtavale ja asetu vaelasetuvad oma kohale alles piirastpärast tema romaanide[[romaan]]ide korduvat ja väga hoolikat lugemist. (lk 531-532)

* Austeni südikatel kangelannadel kipuvad olema üsna äpardunud isad, kes kas huvipuudusest, suurest eneseimetlusest või lihtsalt elukorralduslikust saamatusest jätavad oma tütarde elu korraldamise nende endi hooleks. Ärahellitatud noorema tütrena on Emma loonud oma peas omalaadse [[nukuteater|nukuteatri]], mille juht ta ise on ja mille nukkudeks enda teadmata kõik ümberolijad. (lk 532)

* KmmaEmma on kuulutanud, et ta ei soovi abielluda, ja tõesti, abieluga oleks tal ka palju kaotada, eelkõige sõltumatus. Kuna abielludes läks tollal naise vara automaatselt mehe käsutusse ja ka sündivad lapsed olid mehe ainuomand, tuleks abielludes Emmaal anda end ja oma vara täielikult mehe meelevalda, kes võiks vara maha prassida, kaardilauas maha mängida, viletsalt majandades pankrotti ajada ja naise ja tulevased lapsed peavarjuta jätta. Et emmatEmmat pole kaitsmas ei südikaid vendi ega elukogenud onuaidonusid, tuleb tal enda eest ise hoolt kanda. (lk 532-533)

* Kust Emma raha pärineb, raamatust ei selgu, kuid on selge, et see on "vana raha", sest Woodhouse'id on iidse maaomanike suguvõsa nooreninoorem haruliin ja nad on elanud samas kohas juba mitu põlve. Neil on kena moodne häärber nimega Hartfield ja väike maavaldus selle ümber. Emma maailmas on see tähtis. Suurmaaomanikest aadelkond ja väikemaaomanikest mõisnikkond (kuhu kuuluvad ka Woodhouse'id) põlastas vulgaarset "uut raha", mille tõusev keskklass oli kokku ajanud tööstuses ja ülemerekaubanduses. Mõnevõrra vastuvõetavam oli teha [[raha]] panganduses ja advokatuuris, kus härrasmehed ei pidanud ise "käsi määrima". (lk 533)

* Surrey krahvkonna põhjapiir kulgeb mööda Thamesi[[Thames]]i jõge, mille äärde jäävad iidsed kuninglikud residentsid Windsori ja Hampton Courti loss. Kui astmahaige William III kolis õukonna seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul Hampton Courti, et pääseda Londoni[[London]]i suitsust värskema õhu kätte, hakkasid rikkamad londonlased ehitama lossi[[loss]]i lähedusse üles- ja allajõge villasid ja suveresidentse, et samuti pääseda pakku Londoni müra ja õhusaaste eest. (lk 534)

* Highburyt on kirjeldatud kui [[küla]], mis on eesti lugejale mõnevõrra eksitav. Kui meil moodustavad küla hajali asuvad tuludtalud ja nende ümber olevad [[põld|põllud]], siis inglise küla on pigem nagu alevik, mille südameks on peatänav töökodade ja äridega ja mille laiemasse orbiiti kuuluvad ümbritsevad maavaldused oma häärberitega. See omavahel läviv naabruskond moodustab kohaliku seltskonna, mille sees toimib peen varanduslik gradatsioon. See on ka tänapäeval nii, sest rikkamad inimesed pagevad esimesel võimalusel Londoni müra ja saaste eest linna ümbritsevatesse küladesse ja väikelinnadesse, jättes linnasüdame vaesemale rahvale. Looduslähedane elegantne külaelu on ideaal, mille poole püüelda ja siin pole Austeni romaanid kaotanud kübetki päevakajalisust. (lk 534)