Karin Hallas-Murula: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
33. rida:
* 1950. aastal otsustati arhitektuuriharidus viia TPIst loodavasse ERKIsse (alates 1951). Selle põhjusi ei tule otsida eestlaste omavahelistest suhetest, vaid ikka eelkõige muutunud riigikorrast, millega kaasnes täiesti teistsugune arhitektuur. Eestiski hakkasid arhitektid nüüd frontoonidele "kunstipäraseid" kvadriigasid ja karniisidele viisnurki joonistama. Kuna arhitektihonorar sõltus planšeti suurusest, siis akvarelliti maalilisi perspektiive eriti suurtele pindadele. "Kunstipärase" arhitektuuri õpetamiseks sobisid muidugi paremini kunstiakadeemiad. Leningradi kunstiakadeemia akademism puhkes taas õitsele.
* Ilmekas on üleliiduliste arhitektuuri õppekavade võrdlus aastatest 1948 ja 1951. Neid lahutab vaid kolm aastat, kuid tendents on väga selge: 1951. aastal on järsult vähendatud tehnikaalasid ning suurendatud (600 tunni võrra!) kunstiaineid, lisaks ideoloogiaained. Ametlik seisukoht oli, et nõukogude arhitektidel pole inseneriteadmisi vaja, kuna nad lähevad tööle suurtesse projekteerimisinstituutidesse, kus töötavad ka insenerid. Stalinistlikud arhitektid pidid olema "kunstnikud-skulptorid", kes teevad loovat koostööd pigem tarbekunstnikega.
* Arhitektuuri ERKIsse toomise tegelik põhjus oli siiski ka see, et täiskõrgkooli mõõtu nappis. Kalmu püüd seda väidet ümber lükata ei õnnestu: küsimus ei olnud ju selles, et esimesel aastal võeti vaid viis tudengit arhitektuuri õppima, vaid selles, et kateedrite (mitte tudengite) arvust sõltus instituudi suurus ja [[eelarve]]. Kui kateedrit juhtis [[Moskva]]s atesteeritud professor, siis tähendas see suuremat eelarvet kogu kateedrile. Rahastamine oli ka peapõhjuseks, miks Eesti aja eakas arhitekt Kuusik ning Kotli, Tarvas jt hakkasid Moskvale [[teadus]]tööd tegema.
* Väites millegipärast, et "ideoloogiakriitika ei toimi", Kalm justnagu enam ei näe, et see, mis Eestis toimus, oli täiesti üheselt mõistetav Eesti arhitektuurihariduse stalinlikule kursile viimine. Nagu Stalini pseudohistoritsistliku arhitektuuriga keerati tagasi arhitektuuri loomulik areng, nii tehti seda ka arhitektuuri[[haridus]]ega.
* 1930. aastate alguse arhitektuurihariduse muudatused toimusid majanduskriisi taustal, kuid juba 1935. aastal alanud ehitusbuum näitas, et arhitektide [[hirm]] tööturu pärast oli lühinägelik – tööd ja konkursse tuli palju. Tänapäeval pole enam midagi imelikku selles, et Eesti arhitektid töötavad ka [[Austraalia]]s, [[Singapur]]is jm, kuid nad ei ole sinna põgenenud, vaid ennast arendama läinud. Loodan, et ka Eesti arhitektide liit on nüüdseks mõistnud: Eesti [[piir]]ides [[mõtlemine]] enam ei toimi. Vanast ei tasu iga hinna eest kinni hoida ning turu[[protektsionism]] on lausa karistatav. Arhitektuuriõpe on alati olnud seotud arhitektuuri enda [[areng]]u ja vajadustega. Tänapäeva kõrgtehnoloogilises maailmas tuleb arhitektidel teha inseneridega koostööd rohkem, kui kunagi varem. Ehk on aeg tunnistada: TTÜ arhitektuuriinstituudi loomine oli Eesti arhitektuurihariduses vajalik samm ning see tehti õiges suunas.
| |||