Matkimine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
==Proosa==
* [[Härrasmees|Härrasmeheks]] olemise kirjutamata koodeks läheb tagasi rüütliaegadesse. Seda on vorminud [[renessanss]] ja [[reformatsioon]], [[valgustusaeg]] ja [[Romantism|romantiline]] [[tundekasvatus]]. Seda on püütud sõnastada lugematutes käitumisõpikutes asjassepühendamatutele, aga omandatav oli ta ainult [[kasvatus]]e ja jäljendamise kaudu. Siseringis olijatele olid uustulnukate kohmakad püüdlused olla nendesarnane koomilised ja jultunud. Vahel olid püüdlused liiga innukad, vahel lõi välja madalama päritoluga seotud [[peenetundelisus]]e puudumine. (lk 538-539)
** [[Pilvi Rajamäe]], "Järelsõna", rmt: [[Jane Austen]], "[[Emma]]", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548
* Nõnda on peaaegu kõik matkimine. "[[Pärsia kirjad]]e" mõte tuli "[[Türgi salakuulaja kirjad|Türgi salakuulajast]]". Boiardo matkis Pulcit, [[Lodovico Ariosto|Ariosto]] matkis Boiardot. Kõige algupärasemad mõistused laenavad üksteiselt. [[Miguel de Cervantes]] tegi oma [[Don Quijote]]st narri; kuid öelge, on's Orlando midagi muud? Oleks raske otsustada, kas [[rändrüütel|rändrüütlid]] muutis naeruväärsemaks Cervantese groteskne pilt või Ariosto külluslik kujutlusvõime. Metastasio võttis suurema osa oma oopereist meie Prantsuse tragöödiatest. Mitmed Inglise kirjanikud on meid kopeerinud ilma seda sõnagagi mainimata. [[Raamat]]utega on sama lugu kui tulega meie koldes: me läheme naabri juurde süte järele ja süütame tule, kui naaseme koju, anname selle siis edasi teistele ning see [[avalik omand|kuulub kõigile]].
** [[Voltaire]], "Filosoofilised kirjad": "XII kiri: Hr Pope'ist ja teistest kuulsatest poeetidest" (1756)
* Oleme öelnud, et [[tragöödia]] on lõpetatud ja tervikliku [[tegevus]]e jäljendus, sellise, millel on mingi [[suurus]], sest on olemas [[tervik]]uid, millel pole mingit <nimetamisväärset> suurust. Tervik aga on see, millel on [[algus]], keskkoht ja lõpp. Algus on see, mis ise ei asu paratamatult pärast midagi muud, kuid pärast teda on või tekib loomulikuna mingi teine; lõpp on vastupidi see, mis ise on loomulikul viisil pärast midagi muud, kas siis paratamatult või enamasti, pärast teda pole aga midagi muud; keskkoht aga on see, mis on ise pärast midagi muud ja pärast teda on miski teine. Niisiis ei pea hästi kokku seatud lood algama mitte sealt, kus juhtub, ega lõppema seal, kus juhtub, vaid kasutama nimetatud vorme.
| |||