Nukuteater: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
5. rida:
* Nukk on [[pill]], on [[viiul]], millel mängib nukunäitleja. Sama viis võib samal viiulil kahe eri pillimehe ettekandes kõlada erinevalt. Sama nukk omandab kahe eri näitleja käes erineva karakterivarjundi. Kinni pidades [[autor]]i ja [[lavastaja]] kontseptsioonist, annab iga näitleja ka nukuteatris samale kujule siiski oma individuaalse joone ja tõlgitsuse. See on näitlejameisterlikkuse probleem nukuteatris.
:Ja kuigi saalist vaadates näitleja ei saa oma tegelasest täit pilti, saab ta ometi ettekujutuse nuku võimalustest ja muljest, mille tema nuku liikumine loob. (lk 6)
* Hendrik Toompere jäljendab sirmil[[sirm]]il püüdlikult Väino Luubi siili liikumisjoonist. Siil sibab oma võbisevat, teravat kõnnakut, pöörab [[pea]]d ja maigutab [[suu]]d. "Liiguta [[kulm]]usid kah!" hüüab Luup saalist. Siili kulmupuhmad kerkivad [[imestus]]t väljendades. "Aitäh!" Näitleja läheb sirmi taha tagasi. Nüüd on tal selge, kuidas siil saalist vaadatuna mõjub.
:Jätkub proov — siili ja [[konn]]a stseen. (lk 6)
* [N]äitleja, kes nukule hinge sisse puhub, kes talle ainulaadse iseloomu kingib ja sirmil elama paneb, jääb ise sirmi taha. Mida suurem on nukunäitleja meisterlikkus, seda tugevam on tõelisuse illusioon sirmil. Mida paremini nukunäitleja mängib, seda märkamatumaks jääb tema ise, seda elavam on tema loodud kangelane — nukk.
23. rida:
** Leonore Špet, "Человек с куклой", Театр 6/1967, lk. 75-76; ''cit. via'': Dagmar Normet, "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973
 
* [[Laps]] jälgib laval tegutsevat looma, usub, et see on [[loom]], hindab aga looma käitumist inimliku moraali[[moraal]]i seisukohast. (lk 7)
* Suure lava näitleja võib rolli ka kodus valmis teha, aga siin oled sa nagu tsirkusekunstnik — pead tehnikat valdama, et mõtted ja tunded selle taha ära ei kaoks. Kõige õnnelikum on see näitleja, kes ise nukutehnikast midagi taipab ja nõuda oskab või oskab ise nukumehhanismi ümber teha. Mida keerulisema konstruktsiooniga on nukk, seda raskem on temaga harjuda. Sest kui tehnika hakkab segama, siis ei tule midagi välja. Teisest küljest, mida liikuvam ja painduvam on nukk, seda paremini realiseerib ta näitleja kavatsuse. (lk 11)
* Nuku liigutamine, [[tekst]] ja [[laul]] — kõik komponendid on koos. Ei tohi juhtuda, et ainult laulad ja unustad nuku liigutamise. Oled nagu [[sunnitööline]] — kogu aeg [[käsi]] püsti. Siis vaata, et sul kõik emotsioonid rappa ei läheks! Unusta oma "surnud" käsi! Sest tehnikud teevad mõnikord eriti raske nuku — puust, raudkarkassidega, ja kõike seda hoia üleval! (lk 11)
** [[Lo Tui]], rmt: [[Dagmar Normet]], "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973
 
 
* Draamastuudio lasteetendused on võitnud laste südamed. Ega meil ju pole olemas paremat teatripublikutteatri[[publik]]ut kui lapsed. Eksivad need, kes selleks peavad täisealistele määratud etenduste esimeste ridade publikut ja nendele oma edu tahavad rajada. [---] Olgu küll, et lasteetendustega peab aineliselt väga kokkuhoidlik olema, siiski sarnast hädist käunuvat virilat pillimängu ei tohiks pakkuda laste kõhutervise pärast. Ahvatleb haigeks.
** [[Rasmus Kangro-Pool]], "Hüpiknukkude meister", Päevaleht, 17.10.1931; ''cit. via'': Dagmar Normet, "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 14