Vaatleja: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
1. rida:
 
==Proosa==
* Vaatleja jääb pinnaliseks, kui teda juhivad pahasoovlikkus ja vihkamine, isegi kui teravmeelsus nendega seltsib; kui aga teravmeelsus sõbrutseb heatahtlikkuse ja [[armastus]]ega, siis tungib ta läbi inimestest ja maailmast ning võib loota jõuda kõige kõrgemani. (lk 34)
* Nähtus ei ole vaatlejast lahutatud, pigemini on ta viimase individuaalsusega läbi põimunud. (lk 56)
** [[Johann Wolfgang Goethe]], "Aforisme". Tõlkinud [[Mati Sirkel]]. [[Loomingu Raamatukogu]] 33/1974
 
 
* Vaevalt on mõtet nädalast nädalasse, kuust kuusse kirjeldada sõjasündmusi. Mulle pakuvad need huvi, sest nad puudutavad mind. Ajaloolist väärtust neil pole, aga mitte seepärast, et ajaloolised väärtused sünnivad “suurte isiksuste” sündmustest osavõtu kaudu, vaid seepärast, et nad sünnivad kirjeldaja kirjandusliku andekuse kaudu. Tolstoi kirjutas, et juhtum, mil kerjusmoosekant mängis Šveitsi linnas Luzernis pool tundi teda kuulavatele rikastele inglastele ega saanud kelleltki krossigi, väärib ülesvõtmist maailmaajalooliste sündmuste loetelusse. Seepärast on sündmuse suurus tuletis sellest, mis toimus, vaatleja võimest sündmust mõtestada ja edasi anda ning informatsiooni saaja kasutatavast kultuurikoodist.
** [[Juri Lotman]], "Mitte-memuaarid". Tõlkinud [[Malle Salupere]]. Akadeemia nr 4/2007
 
* Tegelikult pole kena öelda tüdruk, sest igal inimesel on [[nimi]] ja armastatu nimi on vägagi oluline. Kui aga oled kordki olnud vaatleja ja näinud, kuidas su eluase sajandite pärast [[muld|mullaks]], kõdunevaks lauajupiks või kiviklibuks võib muutuda, su portselani kildudest [[kultuur]]i vanust määratakse, siis on ju nimigi täiesti tühine. Tähtsam on üldplaan, sajanditega mõõdetav vanus ning isegi siis, kui sellele kallimale pühendaksid igihaljaid armastus[[laul]]e, mille säilimine on tänapäeva arvestades vägagi kaheldav, jah, isegi siis pole oluline nimi, vaid sõnum ise. Viis, kuidas pöördusid, [[keel]]e kunagine arengutase ja sinu ainuline hing tähendab võib-olla vaid pluss-miinus ajaühikutes väljendatavat tüüpi.
** [[Ene Mihkelson]], "Kraav", Vikerkaar 10/1988, lk 5-11
 
* Usun, et inimese kõige olulisem tegevus on salvestada, kogeda, olla vaatleja. See on ilmselgelt palju sügavam elutõde kui millegi loomine, kordasaatmine, muutmine või sekkumine. Kuid selle taipamine võtab [[aeg]]a.
** [[Valdur Mikita]], "Lingvistiline mets", Välgi metsad 2013 (lk 64)
 
 
* Austen on kaine pilguga vaatleja, kes halastamatu selguse ja nõtke [[elegants]]iga maalib oma ajastust panoraami, mis on nii detailirohke, et mõned neist tulevad nähtavale ja asetuvad oma kohale alles pärast tema [[romaan]]ide korduvat ja väga hoolikat lugemist. (lk 531-532)
* Raamatuid kirjutas Jane [[vallalisus|vallalise]] tädi kohustuste kõrvalt ja kokku tõid nad tema eluajal sisse ainult veidi üle tuhande ühesaja naela. Kes teab, võib-olla andis just see äärealal paiknemine ja pidev oht libiseda välja sellest maailmast, mida Austen pidas kalliks ja omaseks, tema pilgule erilise teravuse, aga ka suure soojuse, nii et meie, kes me vaatleme seda maailma läbi tema silmade, leiame end ikka ja jälle pöördumas sinna tagasi kui oodatud külalised, ei jagada meile lähedaseks saanud tegelaste rõõme ja muresid. (lk 547)
** [[Pilvi Rajamäe]], "Järelsõna", rmt: [[Jane Austen]], "[[Emma]]", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548
 
 
==Draama==
 
<poem>
15. rida ⟶ 34. rida:
</poem>
* [[Hella Wuolijoki]], "Dr. Lucius ja Luuletaja", näidend 3 vaatuses. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 27-28
 
 
* Vaevalt on mõtet nädalast nädalasse, kuust kuusse kirjeldada sõjasündmusi. Mulle pakuvad need huvi, sest nad puudutavad mind. Ajaloolist väärtust neil pole, aga mitte seepärast, et ajaloolised väärtused sünnivad “suurte isiksuste” sündmustest osavõtu kaudu, vaid seepärast, et nad sünnivad kirjeldaja kirjandusliku andekuse kaudu. Tolstoi kirjutas, et juhtum, mil kerjusmoosekant mängis Šveitsi linnas Luzernis pool tundi teda kuulavatele rikastele inglastele ega saanud kelleltki krossigi, väärib ülesvõtmist maailmaajalooliste sündmuste loetelusse. Seepärast on sündmuse suurus tuletis sellest, mis toimus, vaatleja võimest sündmust mõtestada ja edasi anda ning informatsiooni saaja kasutatavast kultuurikoodist.
** [[Juri Lotman]], "Mitte-memuaarid". Tõlkinud [[Malle Salupere]]. Akadeemia nr 4/2007
 
* Tegelikult pole kena öelda tüdruk, sest igal inimesel on [[nimi]] ja armastatu nimi on vägagi oluline. Kui aga oled kordki olnud vaatleja ja näinud, kuidas su eluase sajandite pärast [[muld|mullaks]], kõdunevaks lauajupiks või kiviklibuks võib muutuda, su portselani kildudest [[kultuur]]i vanust määratakse, siis on ju nimigi täiesti tühine. Tähtsam on üldplaan, sajanditega mõõdetav vanus ning isegi siis, kui sellele kallimale pühendaksid igihaljaid armastus[[laul]]e, mille säilimine on tänapäeva arvestades vägagi kaheldav, jah, isegi siis pole oluline nimi, vaid sõnum ise. Viis, kuidas pöördusid, [[keel]]e kunagine arengutase ja sinu ainuline hing tähendab võib-olla vaid pluss-miinus ajaühikutes väljendatavat tüüpi.
** [[Ene Mihkelson]], "Kraav", Vikerkaar 10/1988, lk 5-11
 
* Usun, et inimese kõige olulisem tegevus on salvestada, kogeda, olla vaatleja. See on ilmselgelt palju sügavam elutõde kui millegi loomine, kordasaatmine, muutmine või sekkumine. Kuid selle taipamine võtab [[aeg]]a.
** [[Valdur Mikita]], "Lingvistiline mets", Välgi metsad 2013 (lk 64)
 
[[Kategooria:Definitsioonita artiklid]]