Pilvi Rajamäe: erinevus redaktsioonide vahel

* [[Romaan]]ižanri sünnist alates oli paarisaja aasta jooksul naistele suunatud briti ilukirjanduse keskseks teemaks noore aristokraatliku või keskklassi neiu astumine seltskonda[[seltskond]]a, mis kulmineerub õnnelikku [[abielu]]sadamasse jõudmisega parima võimaliku kandidaadiga valida olnute seast. Teekond õnneni on täis ohtlikke karisid ja neiu peab valima targalt, sest [[valik]]ust oleneb, peale neiu isikliku intiimse [[õnn]]e, nii tema enda kui kogu [[perekond|perekonna]] sotsiaalne ja varanduslik heaolu. Edukas abielu, mis on olnud kuni võrdlemisi hiljutise ajani eelkõige äritehing kahe perekonna vahel, suurendas nii perekonna [[varandus]]t kui mõjukust. [[Pruut|Pruudi]] perekonna naisliikmetele — [[ema]]le ja veel vallalistele [[õde]]dele — oli see abielu turvatagatis eluraskuste vastu. Kui ema lesestus ja õed mehele ei saanud, jäi nende ülalpidamine [[poeg]]ade, aga nende puudumisel abielus [[tütar]]de kanda. Abieluturul läbikukkunute ja oma šansid juba abielu eel vallaslapse[[vallaslaps]]e saamisega rikkunute osaks jäi [[põlgus]] ja [[vaesus]]es virelemine, juhul kui ise ei oldud küllalt rikas, et ise oma elu korraldada. (lk 531)

* Austen on öelnud, et Emma on [[kangelanna]], kes meeldib tõenäoliselt ainult tema loojale. Emma seltskondlik [[särtsakus]] ja hooletu ümberkäimine inimestega tuleneb eelkõige tema sotsiaalsest positsioonist. Ta on rikas pärijanna, kaasavaraga 30 000 naela, mis asetab ta kohaliku krahvkonna seltskonna absoluutsesse tippu ja jätab talle mulje, et ta on [[kõikvõimsus|kõikvõimas]]. (lk 532)

* Kust Emma [[raha]] pärineb, raamatust ei selgu, kuid on selge, et see on "vana raha", sest Woodhouse'id on iidse maaomanike [[suguvõsa]] noorem haruliin ja nad on elanud samas kohas juba mitu põlve. Neil on kena moodne häärber nimega Hartfield ja väike maavaldus selle ümber. Emma maailmas on see tähtis. Suurmaaomanikest aadelkond[[aadel]]kond ja väikemaaomanikest mõisnikkond[[mõisnik]]kond (kuhu kuuluvad ka Woodhouse'id) põlastas [[vulgaarsus|vulgaarset]] "uut raha", mille tõusev [[keskklass]] oli kokku ajanud [[tööstus]]es ja ülemere[[kaubandus]]es. Mõnevõrra vastuvõetavam oli teha [[raha]] panganduses[[pangandus]]es ja advokatuuris[[advokatuur]]is, kus härrasmehed ei pidanud ise "käsi määrima". (lk 533)

* Oma sissetulekut[[sissetulek]]ut pidi maaomanik kasutama mitte ainult enda, vaid ka ühiskonna hüvanguks. [[Kaheksateistkümnes sajand]] oli suur parendamise (ingl. k. ''improvement'') ajastu. Ettevõtlikud maaomanikud võtsid kasutusele uudseid maaharimise viise, ehitasid oma maadel teid, [[kanal]]eid, [[sadam]]aid, kaevandasid [[maavara]]sid ja rajasid häärberite ümber parke. (lk 536-537)

* Tütarde [[kaasavara]] maksti välja abiellumisel, see läks peigmehe käsutusse ja [[investeering|investeeriti]], tavaliselt 5% tulukusega valitsuse [[võlakiri|võlakirjadesse]]. Seega, kui Emma peaks abielluma, hakkaks tema investeeritud kolmkümmend tuhat sisse tooma 1500 naela aastas. (lk 537)

* [[Härrasmees|Härrasmeheks]] olemise kirjutamata koodeks läheb tagasi rüütliaegadesse. Seda on vorminud [[renessanss]] ja [[reformatsioon]], [[valgustusaeg]] ja [[Romantism|romantiline]] [[tundekasvatus]]. Seda on püütud sõnastada lugematutes käitumisõpikutes[[käitumisõpik]]utes asjassepühendamatutele, aga omandatav oli ta ainult kasvatuse ja jäljendamise kaudu. Siseringis olijatele olid uustulnukate kohmakad püüdlused olla nendesarnane koomilised ja jultunud. Vahel olid püüdlused liiga innukad, vahel lõi välja madalama päritoluga seotud [[peenetundelisus]]e puudumine. Emma kaks alternatiivset peigmehekandidaati illustreerivad just sedasorti puudujääke. (lk 538-539)

* Diskreetselt edastatud kuninglik [[soov]] oli tegelikult [[käsk|käsuks]] ja Austen komponeeriski lakoonilise [[tiitelleht|tiitellehe]]: "Emma, pühendatud Tema loaga Tema Kuninglikule Kõrgusele Printsregendile". [[Kirjastaja]] John Murray arvates oli seda liiga vähe ja praegune [[pühendus]] ongi tema looming. Printsregent ise ei andnud mingil viisil märku, et ta pühendust oleks märganud, aga kolm kuud hiljem saabus kuninglikult raamatukoguhoidjalt [[tänukiri]] pühendusega koopia eest. (lk 544)

* Miss Fairfax on oma tööeluks hoolega valmistunud, sellega leppinud ja ometi pälvib ta kõigi ümberolijate [[kaastunne|kaastunde]] ja [[haletsus]]e. Tänapäeva lugeja ehk ei pruugi näha iseseisvas rahateenimises midagi [[orjus]]elaadset, aga Austeni kaasaegsetele oli kohe selge, milline kukkumine neiut ees ootab. Härrasrahval ei sobinud oma tööga raha teenida moel, mis oleks nad asetanud alama rahva hulka. Kõrgema- ja keskklassi neidudel ei olnud mingit rahateenimise võimalust ilma oma klassist välja langemata. [[Majapidajanna]], [[kokk|koka]] või [[teenijanna]]na töötada oli mõeldamatu. Kontoris[[Kontor]]is töötamise võimalused avanesid alles pärast [[Esimene maailmasõda|Esimest maailmasõda]], kui [[masinakirjutaja]]st sai naiste amet. Ainuke, mida hästi kasvatatud ja haritud neiu teha võis, oli minna [[guvernant|guvernandiks]] samasugusesse perre, mille täieõiguslik liige oli ta äsja ise olnud. Talle esitatavad nõuded olid kõrged, ühiskondlik positsioon aga madal. Härrasrahva hulka teda enam ei arvatud, seltskonda ega lõunalauda ei kutsutud, sest ta positsioon majas oli vaid natuke kõrgem kui teenija oma. Teenijaskond teda enda hulka ei võtnud, kõrgklassi päritolu ei võimaldanud seda. Guvernandi päevad möödusid lastega [[lastetuba|lastetoas]], kus ta ka sõi ja magas. Majapidamistöödes aitas teda spetsiaalne lastetoa teenijatüdruk. Lisaohuks võisid olla perekonna täisealised meesliikmed, kes võisid pidada guvernanti kergeks saagiks. Kui neiu vääratas, oli järgmine sihtkoht tänaval. Miss Fairfax pääseb oma saatusest viimasel hetkel, aga kui õnnelik abielu sellise mehega olla saab, jääb lugeja arvata. (lk 545-546)

* Raamatuid kirjutas Jane [[vallalisus|vallalise]] tädi kohustuste kõrvalt ja kokku tõid nad tema eluajal sisse ainult veidi üle tuhande ühesaja naela. Kes teab, võib-olla andis just see äärealal paiknemine ja pidev oht libiseda välja sellest maailmast, mida Austen pidas kalliks ja omaseks, tema pilgule erilise teravuse, aga ka suure soojuse, nii et meie, kes me vaatleme seda maailma läbi tema silmade, leiame end ikka ja jälle pöördumas sinna tagasi kui oodatud külalised, ei jagada meile lähedaseks saanud tegelaste rõõme ja muresid. (lk 547)