Julgus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
16. rida:
* D'Artagnan lõi endale [[tasku]] pihta ja naeris, näidates [[Colbert]]'ile kolmekümmend kahte [[hammas]]t, mis olid niisama [[valge]]d kui kahekümne viie aastasel noormehel, ja mis näisid omakeeli ütlevat: "Serveerige meile kolmkümmend kaks väikest Colberti ja me pistame need meelsasti kinni."
:[[Madu]] on niisama vapper kui [[lõvi]], kanakull niisama vapper kui [[kotkas]]; selle vastu ei saa vaielda. Pole ainustki [[loom]]a (isegi nende hulgas, keda üldiselt [[argpüks]]ideks peetakse), kes ei ilmutaks vaprust, kui asi puutub [[enesekaitse]]sse. D'Artagnani kolmkümmend kaks hammast ei kohutanud Colberti. (lk 463)
* Kuigi ta polnud [[Epikuros]]e või [[Sokrates]]e mõõdupuu järgi just suur filosoof, oli tal ometi vaba vaim, mis oli tugev nii teos kui mõttes. Ei saa olla nii vapper, ei saa olla nii seiklushimuline, ei saa olla nii osav nagu d'Artagnan, olemata samal ajal ka pisut unistaja. Ta oli meelde jätnud mõned raasud härra [[François de La Rochefoucauld|de La Rochefoucault'st]], mis olid väärt, et Port-Royali härrad need [[ladina keel]]de oleksid tõlkinud, ja ta oli Athose ja Aramise seltskonnas [[juhuslikult]] kogunud hulga palasid [[Seneca]]st ja [[Cicero]]st, mis ta sõbrad ise olid [[tõlkimine|tõlkinud]] ja igapäevaseks eluks kohandanud.
:[[Põlgus]] [[rikkus]]e vastu, millele meie gaskoonlane oli oma elu esimese kolmekümne viie aasta kestel truuks jäänud nagu usureeglile, oli tema silmis kaua aega vahvusekoodeksi esimeseks paragrahviks.
:"Paragrahv 1," ütles ta:
:"Ollakse vapper, sest ei omata midagi.
:Ei omata midagi, sest põlatakse rikkust." (lk 469)
* [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem]]". I osa. Tõlkinud [[Henno Rajandi]]. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959
| |||