Silvia Rannamaa: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
8. rida:
 
* "[[Laps]], kuhu sa lähed?"
:Küllap sellele küsimusele[[küsimus]]ele võiks ju vastatagi, ainult et siis peaks seisma jääma ja järele mõtlema. Aga selleks pole praegu aega[[aeg]]a. Sugugi mitte. Väike [[jalg]] on oma esimesel iseseisval teekonnal suurde maailma. See on ikka hirmus tõsine asi. Just praegu on käsil [[trepp]], lai ja lõputu. Trepp, mille iga [[trepiaste|aste]] on [[probleem]]. Kui tahad ühelt teisele jõuda, pead kogu kehaga kaasa tüürima ja jalg tuleb nii kõrgele tõsta, et põlv peaaegu vastu ninaotsa puutub.
:Aga siis veel tulevad igasugused täiesti võõrad tädid[[tädi]]d ligi ja muudkui hakkavad pärima:
:"Kuhu sa minna tahad?"
:Niisuguse küsimuse võib lihtsalt tähele panemata jätta.
:"Kuule, väike, kas sa oled tõesti päris üksinda tänaval[[tänav]]al?"
:Sellest asjast peaks nii suur tädi küll juba isegi aru saama. Ja väike [[maailmarändur]] alustab nohisedes uue astmega. (lk 5)
* "Kus su [[ema]] siis on?"
:Nojaa, kui lugu juba niikaugele läheb, et sulle keset linna päise päeva ajal käed külge pannakse, siis tuleb vist küll korraks seisma jääda ja need asjad ära klaarida.
:"Ema on kodus."
:"Ja kus su [[kodu]] on?"
:"Kodus."
:"Kas kodu on sealpool?»
26. rida:
:"Jah."
:"No kuule, lapsukene, su kodu ei saa ometi igas [[ilmakaar]]es olla. Näita ise käega, kuspool su kodu on?"
:"[[Kaugus|Kaugele]], kaugele, kaugele ..." Ei tea, kas tädi ka kuuleb, kuidas see laulab? (lk 6)
* "Aga nüüd ütle, kas sa tead, mis su [[nimi]] on?"
:"Mimi."
:"On su nimi Mimi?"
38. rida:
:"Kas sul teine nimi ka on?"
:Miks siis ei ole. Lapsel on veel mitu-mitu teist nime.
:Kulla-kallis, Kukulind, Silmatera, Musirott, Hea-laps-memme-tütar, Tubli-tüdruk-taadi-oma, Jonnijulk-kiusupulk-vahetatud-võõraslaps! Siis on veel kaks nime lasteaia Jaja arstitädi jaoks.
:Aga Tikuliks hüüab teda poiss õuelt. Tikul on poisi keeles [[tüdruk]]. Loomulikult ei saa seda kõike siin igasugu võõraste tädidega arutama hakata. Lapsel pole ju ka aega. Üldsegi mitte. On ometi kord ette võetud see teekond. (lk 6)
* Aga üldse pole see õige. . . Mitte tuvisid vaatama, vaid võhivõõra onu juurde suures igavas majas tuleb väikesel tüdrukul minna. Õigus küll, et onul on ilus punase randiga müts, aga... oh jaa, nüüd siis tulevad jälle need tüütud [[küsimus]]ed.
:On kohe näha, et pole õigust suures maailmas.
47. rida:
 
 
* Emadel on juba niigi nõrkus unustada ennast eluks ajaks [[hällilaul]]u laulma ja nad ei taha, kui [[haudumine|haudumisajajärk]] möödub, rääkimata neist, kelle pojal viga küljes. (lk 8)
* Ema kujutlusse vilksab nende ennemineviku õnnelik pilt.
:Nemad suure Andresega istuvad raamatute taga. Väike Andres on ehitanud keset põrandat toolidest kindluse ja mängib [[revolutsioon]]i. Punane lipp on tingimata vaja viia torni tippu. Poiss ukerdab toole pidi, väike siidlipuke hammaste vahel. Ta on juba peaaegu eesmärgil, aga siis langeb kindlus koos torniga kokku ja väike revolutsionäär lamab tasakesi tihkudes rusude keskel. Suur Andres jõuab jaole ja noomib poissi:
63. rida:
* Mida teab terve noor haigerežiimist, mis oma vastutusega lasub ema elu kõikidel hetkedel. Kus aastate viisi kõik tunnid on jaotatud, kus isegi suhe päikese ja õhuga on aja jooksul saanud k o h u s t u s e k s. (lk 12)
* Sõna "armastus" kohtas ema väga harva nende lugematute aktikaante vahel, mis tema kätest on läbi käinud, kuid ometi on see olnud ilmne nii paljudes juhtumites, isegi siis, kui see on olnud hukutajaks, või just nimelt siis. Tuleb nii välja, et ka tema aruka poisi süda võib kord arutult eksida. (lk 13)
* "Jah, muidugi," nõustub poeg. "[[Ilu]] on siiski peaaegu alati kõige tähtsam. Seda peab kaitsma igal juhul," ja nagu selleks, et emale rõhutada oma mõtte teist, olulisemat suunda, lisab ta viimased sõnad väikese pausi[[paus]]i järel, kerge iroonilise naeratusega — "looduses muidugi." (lk 13)
* Ilusaid olendeid ei panda kahjuks kaitse alla nagu loodust. Vastupidi, neid rünnatakse lakkamatult imetlevate pilkude kahjutulega, kuni nende mõnigi ilus omadus tuhastub ja nad mingi ebardliku tasakaaluseaduse tõttu kaotavad palju tõelisest näilise arvel. (lk 14)
* Kas ma su nii nõrgukeseks olen kasvatanud, mõtleb ema kibedusega. Olen sinult alati nõudnud ise-hakkamasaamist just sellepärast, et sa võimalikult üle oleksid oma defektist, et sa seestpoolt võimalikult vähem küüru vajuksid, et sa võiksid ennast pidada selleks, kes sa tegelikult oled — harilik inimene, hinnaalanduseta. Aga sina vaatad teist inimeselast nagu ussike õit. Aed on õisi täis, mu poeg. (lk 14)
* Tütarlaps aknanurgas pöörab lehte, pilku üles tõstmata. Noh, üks eriliselt ülbe eksemplar, mõtleb ema teda jälgides. Pole üldse võimalik nii väikeses ruumis mitte tunda ümberolijate pilke. Ja kas siis mõni tõeliselt meeldiv noor inimene seab ennast nii väljakutsuvalt, peaaegu seljaga vastu teisi inimesi!
:Kõrk! Lihtsalt kõrk, teeb ema pahase otsuse. Kuna ta oli enne meid kohal, siis märkas ta loomulikult esimesest pilgust, kuidas lood poisiga on, ega vaevu nüüd enam kuidagi teiseks pilguks. Kõrk ja julm, täiendab ta oma mõtet üsna põhjendamatult.:
Milleks sellisele küll nii palju ilu! Ema kehitab ennast. Tabab aga otsekohe oma pahameele mõttetuse ja annab järele. Aus olles — ta isegi annaks palju, et saada just sellise :neiu laste vanaemaks! (lk 15)
* Lõbusa kolinaga varisevad ema lühiajalised teooriad kokku. Ja noorusliku trotsi ning rõõmsa ettenägelikkusega mõtleb ta: aga lapselapsed saan siiski ilusad terved, ning lisab samas vanadusele omase ettevaatlikkusega — kui sõda ennast jälle vahele ei sega. (lk 18)
** "Ühes kupees", lk 8-18
89. rida ⟶ 90. rida:
* Lapsena oli mulle suurem jagu ahvatlevaid asju keelatud ja ebameeldivaid peale sunnitud. Sel ajal kui teised minuealised majalapsed kitsal koduõuel või otsekohe elamusohtral tänaval mängisid igasuguste keeldude ning käskude unustuseni, pidin mina tikkima mingisuguseid totraid, tarbetuid linakesi, linikuid, katteid ja kaitselindikesi või harjutama igavesti viletsal, alati häälest ära oleval klaveril.
:Säärane kasvatuskorsett andis ennast suhteliselt vähe tunda noore nõtke olendi juures, küll aga tunnen ma selle moonutuse jälgi nüüd, ja on täiesti ime, et minust pole kõigele lisaks saanud veel täielik tikandite ning muusika põlgur. (lk 28-29)
* Inimlik omandusmeel ja [[mina]]-maania on arenenud nii kaugele, et meie kõige juhuslikum tuttav, kui ta oma isikliku väärikuse või teenetega võib pisutki kas või kõige kaudsemat helki heita meie enda isikule, muutub otsekohe "minu omaks", uhkustusesemeks ja isegi hetke meeleolu eest vastutavaks. (lk 30)
* Peremehe Järta, suur varaküpsenud tüdruk, üks väheseid, kellega mul oli lubatud läbi käia, kutsus mind ühel õhtul koridorinurka ja sosistas: "Tead, Kuradi-Nete on preili," Minu juhm vaikimine sundis teda edasi seletama: "Noh, kas sa ei saa aru. Preilidel ei tohi lapsi olla." Oskasin ainult küsida: "Kust sa seda tead?" Tema vastus "[[Majaraamat]]ust nägin" jättis mulle kauaks ajaks kujutluse, et majaraamatusse on kirja pandud kõik, mida inimene tohib või ei tohi. (lk 31)
* Tigedust[[Tigedus]]t jätkus igal naisel ümbruskonnas priipärast, ilu aga juba mitte. Ja meie, lapsed, seisime oma ahnete silmade-kõrvadega seal juures ning lasksime oma vastuvõtlikku lapsemeelde sadestuda kõiki elu juhuslikke poripritsmeid, mida nii ohtrasti kleepub täiskasvanute sõnades, mõnikord ka parimatel nende seas. (lk 32)
* Tähelepanuvääriv on seejuures veel, et nii kuidas nais­tele ei meeldinud ema, neile enamikus meeldis poeg ja teda toodi tihti teistele jõnglastele eeskujuks, kes teda selle eest sugugi paitama ei tikkunud. Ja poleks ta ise niisama osav olnud kaklustes, kui ta oli tubli oma ema igasugustes töödes aitama, oleks ta ehk pidanud tooma mõnegi kannatuseohvri naiste tühise kiituse vahetänuväärsele altarile. (lk 32-33)
* Kuid tüdruk, kes saavutab täisealisuse alammäära tunduvalt varem kui poiss, on sellele nii uhke ja suhtub omaealistesse poistesse sellise üleolekuga, millest tal mõistliku kasutamise juures jätkuks eluks ajaks ning mis aitaks tal reguleerida mõnegi puudujäägi igavesti ebavõrdses sõjas meeste ja naiste vahel, enamasti viimaste kahjuks. Igatahes nelja-viieteistaastaste tüdrukute ja poiste kohta seda ütelda ei saa. Ses eas teeb tüdrukute sisemine põlgus tihti tasa nende välise saamatuse. (lk 33)