Erinevus lehekülje "Surm" redaktsioonide vahel

Lisatud 1453 baiti ,  2 kuu eest
* Ühe inimese surm on [[katastroof]], [[miljon]]i inimese surm aga [[statistika]].
** Erich Maria Remarque, "Must obelisk" (1956); ekslikult omistatud ka [[Jossif Stalin]]ile.
 
 
* Ja Johanna võtab ennast kätte ja läheb ja laenab naabrite käest [[ENE]] kuuenda köite, et lõppude lõpuks ometi järele uurida, mis asi on pastinaak, aga ta jalg libiseb jäätunud trepil ja ta murrab [[reieluu]] ja haiglas tõmbab tuul [[palat]]ist läbi ja Johanna jääb [[kopsupõletik]]ku, ja Riina, kes nüüd arsti loal ema iga päev vaatamas võib käia, saab esimest korda kuulda, et ema on nooruses tahtnud saada lõvitaltsutajaks, ju siis on Johanna tõesti haige, et ei tea enam, mida ta räägib, ja veel räägib ema vanaisast, kes istub lõvipuuri ees loojuva päikese paistel, ja muretseb, kas lõvidel on küllalt süüa. ''Stecknadel'', ütleb Johanna, ''kissen'', sosistab ta veel, aga ''kirchen'' ei tule enam üle ta huulte, ja ega seda ole tarviski, Riina ei saa nagunii enam midagi aru. Võibolla Johanna ei tahagi, et tütar aru saaks, ta tahab ehk ainult veel surivoodil oma [[saladus]]est rääkida, aga nii, et see teiste kõrvu ei jõuaks, ja tema auks peab ütlema, et ta saab sellega hakkama. Johanna maetakse ilusal päikesepaistelisel talvepäeval ja tema haual mängib puhkpilliorkester. Koos Johannaga kaob Stecknadelkissenkirchen Austria kaardilt. Mis ongi väga hea, sest sellise kummalise nimega kohta ei saa ju tõepoolest olemas olla. Ja lõvid ei söö mitte iialgi pastinaaki. Ja mis asi see pastinaak ikkagi on? (lk 35)
** [[Astrid Reinla]], "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1982
 
==Draama==
23 106

muudatust