Jaan Poska

Jaan Poska (24. jaanuar 1866 (vkj 12. jaanuar) Kirikuküla Laiuse vald, Laiuse kihelkond – 7. märts 1920 Tallinn Eesti Vabariik) oli Eesti jurist ja poliitik, Eesti pealäbirääkija Tartu rahulepingu sõlmimisel.

Jaan Poska.

• [Vabadussõjast:] Sõda, mis meie sunnitud olime pidama — oli kaitsesõda, mis tekkis seeläbi, et Wene enamlised väed meie maale sisse tungisid. Kui Wene väed siit välja tõrjuti, oli loomulik, et meil mingisugust tarvidust ei olnud sõda edasi pidada. (lk 27)
• Juuni lõpul 1919 sündis asjaolu, mis meie sõjapidamises suurt mõju avaldas. Venemaa ajakirjanduses avaldati kirjavahetus viienõukogu ja admiral Koltzhaki vahel. Kirjavahetusest paistis välja, et 5-nõukogu oli Koltzhaki poole ettepanekuga pööranud et nõukogu annab viimasele ja teistele valgetele kindralitele igasugust ainelist toetust tingimusel, kui Koltzhak tunnistab riike, mis end. Vene riigi pinnal on tekkinud, ja sellega nõus on, et vahekord Suur-Vene ja nende riikide vahel saaks ära määratud rahvasteliidu poolt. Vastuseks sellele ettepanekule andis adm. Koltzhak teada, et tema on nõus nendele rahvastele (mitte riikidele) autonoomiat andma, kui seda autonoomia väljatöötamisel peaks tarvis minema, siis on ta ka nõus rahvasteliidu nõu sealjuures kuulda võtma Niisuguse eitava vastuse peale vaatamata andis 5-nõukogu siiski adm. Koltzhakile teada, et tema vastus rahuldav on. (lk 27-28)
• Igaühe rahulepingu eesmärk peaks olema, luua üht kindlat, ausat ja õiglast rahu. (lk 31)
• Tartu rahulepingu tegemise juures mindi välja sellest seisukohast, et meie ei hakka ahnitsema kõiki neid maid, mille peale meil ehk õigus oleks etnograafilistel alustel, ei hakka ahnitsema, sellepärast et nad on Venemaa pealinna läheduses ja see võiks arusaadavatel põhjustel tekitada rahutut meelt nende juures. (lk 31)
• Peab ütlema, et mitte vähem rahuldavad on need tingimused, mis enamlased omale said. Kõige esite olid Venemaal läbikäimise mõttes väga tähtsad meie maa sadamad, nende oleks Venele suurt kahju toonud. Et tal selle üle edaspidi mitte kahjetseda tarvis oleks ja et ilma nende sadamateta elada ei või, siis tuldi neile selles mõttes vastu, et kõik need sadamad on Vene transiitkaupade tarvitada, misama ei maksa nad mingisugust eramaksu kauba eest raudteedel. Muidugi oli Venemaal veel teine tähtis asi: Baltimere tähtsus Vene riigi kaitsmise mõttes. Siin leiti niisugune tee, mis ei peaks üksinda meid ja Venemaad vaid ka kõiki Baltimere rahvaid rahuldama. Nimelt ei ole meil, ei Venemaal, ei Soomel, ega teistel kaitseabinõusid tarvis. (lk 32)
• Muidugi huvitab meid, kas ei oinud rahutegemine enamlastega muud kui ajaviitmine ja paberiraiskamine. Peab ütlema seda, et rahutegemise hindamise juures ei peaks seda unustama, et enamlased hakkasid meiega rahu tegema tol ajal, kui sõjalist tarvidust neil selleks mitte ei olnud. Koltshak oli löödud. Denlkin oli peagu purustatud ja rahutegemise ajal enamlastel suurt vastast peale Denikinit, kes oma viimaseid jõudusid koondas Krimmi poolsaarel, ei olnud.

Nii et sõjalisest seisukohast vaadates enamlastel hädalist tarvidust rahu teha ei olnud. Kui nad siiski meile rahu pakkusid, siin selleks sundisid neid põhjused, et Venemaa sisemine elu oli täiesti lagunemas. Seda ei salga nad ise. Nüüd aga kestab see lagunemine edasi, mille põhjus on kodusõda. Et seda lagunemist seisma panna ja Seda asja kuidagi parandada, on nad sellele otsusele tulnud, et parem on katsuda rahu teha, mitte et nemad on nii äkiste hakanud väikeste rahvaste poolehoidjateks.

Kui tõesti oletame, et võim jääb nende kätte, et nemad saavad rahu ja hakkavad oma lagunenud majanduselu üles upitama, siis see nii kergesti ei lähe, see nõuab aega, enne kui nad mingit korda võivad luua. Senikaua võime uskuda, et nad rahu pidama saavad. Sellest seisukohast välja minnes on nad rahu tegema hakanud. (lk 33)

• Peale enamlaste ei ole Venemaal ühtegi erakonda, kes tunnistaks väikeste rahvaste enesemääramise õigust. See tähendab, et kui peaks üks ka neist parteidest kord Venemaal võimu oma kätte saama, siis on iseenesest mõista, et nemad kõik teevad, et meie iseseisvust hävitada ja meid uuesti Venemaaga ühendada. See tähendaks seda, et meil tuleks jälle sõjariistad kätte võtta. Aga võib-olla ka enne seda võib meil sõjariistade tarvitamine tarvilikuks saada ja nimelt: meie oleme rahu teinud, aga meie naabrid ümberringi on tänapäevani sõjalises seisukorras enamlastega ja seal, kus ümberringi sõda möllab, ei või ükski lähedalolev riik kindel olla, et tema nii ehk teisiti võitlusse kistud ei saa. Võib juhtuda, et meie oma neutraliteedi kaitseks välja peame astuma. On iseendast mõista, et see rahu, mis meie oleme teinud, ka kindlustatud oleks. Nüüd, kus sõda meie ümber möllab, peame meie kõik selleks tegema, et endi sõjariistade võimu suurendada. Sest ei või kindel olla omas iseseisvuses riik, kes elab kadetsetavate naabrite lähenduses. Sellepärast ma usun, et võiks ütelda: "Maitskem küll rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu". (lk 33)
• Mõni on kartust avaldanud, et kas sõjalõpuga meil mitte enamlus maad ei hakka võtma. Minul küll seda kartust ei ole. See oleks võinud olla peale suurt sõda 1917. a., kus enamlus enese maksma pani, mitte aga ümberpöördult, nüüdsel rahuajal. Kui sõda tõesti väga pikale venib, siis ehk luuakse niisugused tingimused, kus enamlus on vastuvõetav. (Kõneleja loeb ette "Vabas Maas" Lenini seletuse Eesti-Vene rahu kohta): Siin on öeldud: "Varsti pannakse ka Eesti nõukogude vabariik maksma." Lenin peab omale lootust otsima ja kes lootust otsib, selle meeleolu juba hea ei ole (üleüldine naer). Leninile peab selle küljest tänulik olema, et ta oma lootust otsekohe välja ütles. On näha, et tema meeleolu uue rahulepingu puhul mitte väga hea ei ole. Lenin loodab, et uus rahuleping palju parem saab olema. Niisiis loodab ta, et kui uus rahuleping tehtud ja sõda lõpetud on, siis meil enamline valitsus sisse seatakse (üldine naer). See olgu meile hoiatuseks, et meie enamlist valitsust mitte sisse ei laseks, vaid tema üle täielise võidu saame (käteplagin). Selle peale palume Eesti-Vene rahulepingut vastu võtta. (lk 34)
  • Jaan Poska viimane kõne Asutavas Kogus 10. veebruaril 1920,, cit. via: Vera Poska-Grünthal, "See oli Eestis: 1919-1944", Stockholm: Välis-Eesti ja EMP, 1975, lk 27-34