Epi Tohvri: erinevus redaktsioonide vahel

'''Epi Tohvri''' (sündinud 12. märtsil 1970) on eesti kunstiteadlane ja arhitektuuriajaloolane, kes on uurinud peamiselt [[valgustusajastu]] (18.–19. sajandi) arhitektuuri, ülikoolide akadeemilist struktuuri ja ehituslugu ning ajaloolist pedagoogikat Atlandi-üleses võrdluses.

* [[Georges Frédéric Parrot|Parrot']] läbinisti [[humanism|humanistlik]] ja [[liberaalsus|liberaalne]] maailmavaade, julge meel, temperament ja kirglik tõearmastus viisid teda tihti vastuollu konformistlike ja obskurantistlike inimestega, tema seisukohad ei olnud mugavad keisritele, sest riivasid valusalt Vene impeeriumi kitsaskohti. Samas oli temas olemas see hädavajalik võõramaalase terav pilk koos pühendumusega, mis aitas muuta siinset piirkonda tunduvalt euroopalikumaks. (lk 18)

* Minu 2009. aastal valminud doktoritöö käsitles esmakordselt ülikooli arhitektuuriansambli kontseptuaalset lahendust, mis vastas valgustusajastul sõnastatud uuele sekulaarsele ülikooli-ideele. Selle kontseptsiooni autoriks saab pidada Georges Frédéric Parrot'd, kes mängis kaalukat rolli ülikooli planeerimisel ja sekulaarse visuaalse kuvandi loomisel. Nõnda eristus [[Tartu ülikool]] endistest kesk- ja varauusaegsetest ülikoolidest, kus keskse koha hõivas ülikooli kirik. Tänu Parrot' visioonile sai Tartu ülikoolist üks edumeelsemaid valgustusajastu uue ülikooli-idee alusel rajatud õppekeskkondi 19. sajandi alguse Euroopas. (lk 23)

* Ta valdas meisterlikult sõnakunsti ning temas on esindatud sügav kultuuritaju ning mõtterikkus. Parrot' kirjad keiser [[Aleksander I]]-le ja [[Nikolai I]]-le peegeldavad suurepäraselt ka tema selget süsteemset mõtlemist ning samal ajal säravat kujundirikkust, mis on eriti omane prantslaste eneseväljendusoskusele. Eesti ajaloohuviline lugeja on siiani pidanud Parrot' prantsuskeelset kirjavahetust lugema kas saksa või vene keele vahendusel, milles paratamatult on kaduma läinud see eriline elegantsus, millega ta on oma mõtteid väljendanud ning ettekandeid vormistanud. Ja tõesti, lugedes saksa keele vahendusel Parrot' kirju, kaob ära see struktuur, selgus, argumenteerimisloogika, sõnastuse täpsus ja ilmekus, mis tema kirjades nii veenvalt esile tõuseb. (lk 25)

* Keele[[Keel]]e ja rahvuse[[rahvus]]e üle tollal pead veel ei murtud, olulisemaks loeti kuuluvust kindla valitseja alla, kuid ka kogukondlikku eripära. Nõnda ei pidanud montbéliardlased end ei [[prantslased|prantslasteks]], [[sakslased|sakslasteks]] ega [[šveitslased|šveitslasteks]]. Nad olid nemad ise -– montbéliardlased ja just sellest tuleneski nende väärtus, nende originaalsus. Prantsusmaalt olid nad saanud oma selge ja täpse keele, neil oli tänu luterlikule usutunnistusele suur huvi hariduse vastu. Üldiselt peeti montbéliardlasi pigem vastupidavaks kui säravaks, nende töödes oli rohkem südametunnistuse häält kui graatsiat, stiilis rohkem jõulisust kui elegantsi, rohkem hinnanguid kui ettekujutust. (lk 29)

* Olgu lisatud, et 18. sajandil räägiti Montbéliardis[[Montbéliard]]is kohalikku prantsuse dialekti, mis oli segunenud Šveitsi saksa keelega. Kohalik keelepruuk oli üsnagi triviaalne ning piirkonna vernakulaarse elukultuuri tõttu oli kohalikus dialektis küll palju sõnu praktiliste tegevuste kohta ja rikkalik vandumissõnade valik, kuid abstraktsemaid mõisteid pidi väljendama prantsuse keeles, nagu ka kõike religiooni[[religioon]]i puutuvat. Näiteks sellist abstraktset nimisõna nagu ''amour'' ("[[armastus]]") polnud selles dialektis olemaski. (lk 61)

* Parrot'l säilib emaga[[ema]]ga soe ja südamlik kontakt ka hiljem, mida väljendavad ema kirjad pojale Tartusse. Samuti saab siit alguse Parrot' sügav austus ja lugupidamine ema ning üldse naisterahva vastu, kellele ta usaldab lapse hingeelu rikastamise ja esmase intellektuaalse arengu kujundamise vastutusrikka ülesande. (lk 62)

* Kõnesoleva "nimevaidluse" võiks niisiis lühidalt kokku võtta järgmiselt: Parrot on frankofoonsest piirkonnast pärit [[luterlased|luterlane]], kelle määratlus on rohkem koha- ja kultuurispetsiifiline kui rahvusepõhine. Georges Frédéric Parrot' kirjutatud kirjade ja peetud kõnede ning teadustöö uurimissuundade ja meetodite valguses asetub ta siiski rohkem prantsuse kultuuritausta ja seega oleks soovitavam Tartu keiserliku ülikooli esimesest rektorist G. F. Parrot'st rääkides kasutada nii kirjas kui kõnes, nii ees- kui perenime puhul, läbivalt prantsuspärast nimepilti Georges Frédéric Parrot [žorž freder'ik parroo].

* Jumala kui Kõrgema Looja austus säilis temas terve elu, kuid samas ei ajanud Parrot kunagi segamini religiooni ja [[teaduslik maailmavaade|teaduslikku maailmapilti]] -– talle jäi religioon eelkõige südameheaduse, moraaliõpetuse ja kõlbluse alustalaks, kuid teaduslik maailmapilt tugines siiski empiirilistele-katselistele meetoditele. (lk 78-7978–79)

* Ja taas -– harjumuspärase kehakinnitusena jääb Parrot terve oma elu hommikusöögiks eelistama kausitäit sooja suppi[[supp]]i koos klaasikese veiniga[[vein]]iga, et siis kohe laua taha istuda ja kirjatööga algust teha. [[Õlu]] polnud tema jook, ka hiljem Peterburis ülikooli asju ajades kosutas ta end pigem limonaadi ja madeiraga. (lk 81)

* 1750. aastatel kogunes markiis de Pompadouri ja kuningas [[Louis XV]] ihuarstiks saanud François Quesnay juurde Prantsuse kõrgintellektuaalide tuumik: entsüklopedistid [[Jean-Baptiste le Rond d'Alembert]] ja [[Denis Diderot]], loodusteadlane krahv [[Georges-Louis Leclerc de Buffon]], filosoof [[Claude-Adrien Helvetius]] ja majandusteadlane [[Anne Robert Jacques Turgot]] ning salongivestluste käigus arutluse all olnud [[Isaac NewtoniNewton]]i füüsikalised printsiibid andsid neile lähtekoha kasutada loodusseadusi ühiskonna toimimise korraldamiseks. Arutluste tulemusena sõnastati loomuliku korra presumptsioon, idee nähtustevahelisest kindlast kausaalsest seosest ning looduse ja ühiskonna omavahelistest sõltuvusest, mida tuleks seaduste loomisel ja riigi administreerimisel aluseks võtta. Põhjenduseks toodi, et kui loodusseadused mõjutavad kõiki elusolendeid võrdselt, siis peaks kõigi inimeste eksisteerimise alustingimuseks olema isiklik vabadus. Seega kuulutati ülimaks autoriteediks loodusseadused, mis kehtivad kõigile ja mõjutavad kõiki ühtmoodi. Mõttekaaslased hakkasid kutsuma endid füsiokraatideks, mis tähendab sõna-sõnalt "füüsiliste seaduspärasuste pooldajaid".

:Nõnda sai füsiokraatliku doktriini alusterminiks "loomulik kord" (''ordre naturel''), ühtne seaduspära, mis valitseb nii looduses kui ka inimlike emotsioonide ja impulsside maailmas. Mida lähemal on need seadused loodusseadustele, seda lihtsamalt on saavutatav üldine hüve. (lk 89-9089–90)

* Paternalistlikku vaatepunkti baltisaksa mõisnike maailmavaates käsitlenud ajaloolane [[Marten Seppel]] toob välja, et mõisnikkonna suhtumine talupoegade eluolusse oli üldiselt negatiivne, ennekõike nähti talupoegade viletsuse taga nende endi iseloomu puudujääke: laiskust, rumalust, toorust, hoolimatust. Seda mõtet kordas ka osa 18. sajandi II poole baltisaksa valgustajaid ja literaate, sealhulgas tulevane sotsieteedi korrespondentliige August Wilhelm Hupel. Lisaks sobis paternalism hästi õigustama talupoegade allutatust, sest rõhutas vastastikust sõltuvust, kus mõlemal poolel olid omad kohustused. Paternalistlik retoorika lõi pildi mõisnikust, kes "hoolitseb ennastsalgavalt oma talupoegade eest, sest isarolli täitmine nõuab suuri kulusid ja majandusliku ratsionaalsuse eiramist", millest järeldus, et mõisniku ja talurahva vahel valitsevaid paternalistlikke suhteid võib pidada pärisorjuse valgustatud astmeks ja mõlemale poolele kasulikuks. (lk 114)

* [[Eesti ajalugu|Eesti ajaloos]] on [[talurahvas|talurahva]] kuvandi loome esitatud peamiselt esto- ja letofiilidest baltisakslaste pilgu läbi. Talupoeg oli rahvavalgustajate silmis kasvatusobjekt, kellele tuli anda juhtnööre mõistusepäraseks ning maarahva seisuse kohaseks käitumiseks. Talupoegi iseloomustati selliste negatiivsete omadustega nagu valelikkus, jäme käitumine, kättemaksuhimu, laiskus, räpasus, joomarlus. Näiteks soovitas [[August Wilhelm Hupel]] talupoegade sügisest pulmahooaega piirata ühe nädalani, et see "kohutav õgimine ja lakkumine" kuidagi viisakam välja näeks. (lk 115)

* Rahvatervisest kujunes poliitilise kultuuri kandev osa, mida nii füsiokraatlik kui ka kameralistlik majandusdiskursus pidasid üheks võtmeküsimuseks, millest sõltus otseselt riigi stabiilsus ja rikkus. Rahvatervise[[Rahvatervis]]e mõõtmiseks keskenduti neljale peamisele teemale, mis pole tänapäevani oma aktuaalsust minetanud: nendeks on füüsilise elukeskkonna ohud, puhta toidu ja vee tagamine, nakkuskollete ennetamine ja vaktsineerimise propageerimine ning elementaarsete tervishoiualaste nõuete järgimine. (lk 119)

* Parrot edastas oma brošüüris kogemusi Normandias veedetud tuutoriaastatest, kus talupoeg elab korstnaga elumajas, sööb lihatoite, joob õunaveini ja käib puukingadega. Normandia on tänapäevani ajalooliselt tuntud puukingade ja õunaveini ehk [[siider|siidri]] valmistamise piirkond. Nõnda siis küsiski Parrot: "Miks ei võiks Liivimaal kange alkoholi asemel õunasiidrit ajada? Õunavein on mõõdukas koguses tervislik ja kasulik ning Põhja-Prantsusmaa elanikele igati mokkamööda." Liivimaa kohalikuks väärt marjaks pidas ta aga [[mustikas|mustikat]], mida näiteks Schwarzwaldi piirkonnas ka veiniks tehakse. (lk 119)

* Entusiastlikult asus Parrot Normandia maarahva traditsioone Liivimaale välja pakkuma, argumenteerides kõiki asju kasulikkuse ja tervislikkuse aspektist, kuid paraku tuleb tunnistada, et nõnda juhtub sageli, kui saabutakse võõrasse kultuuri ning ei osata arvestada kohaliku eripära ja sissetallatud traditsioonidega. Igatahes Liivimaa talupojad jäid endiselt [[pastel|pastlaid]] kandma ning õlut[[õlu]]t ja viina[[viin]]a jooma. (lk 119-120119–120)