|
** [[T. S. Eliot]], "Luule ühiskondlik funktsioon", rmt: "Valik esseid", Hortus Litterarum, 1997, lk 220
==Luule luulest==
<poem>
Luule, see ei tule [[tuul]]est
ega kuku käisest ka –
ära sunni, ära keela –
kõik see oleks asjata.
Luule, see on leekiv [[tõde]],
[[veri]] sinu [[süda]]mest,
seda p e a d sa ilmutama,
hoolimata enesest.
</poem>
* [[Anna Haava]], "[https://luuleleid.wordpress.com/2016/03/19/anna-haava-ei-tule-luule-tuulest/ Ei tule luule tuulest]"
<poem>
... luule ei ole sõnad, vaid [[nägemine]], väike eemaltpilk vanadele ja tuttavatele [[asi|asjadele]];
samm eemale argisest-harjunust, milles udunevad kontuurid ja ununevad asjad.
Nii et jääb suutäis tühje sõnu, mis saavad täis sõnadeks ainult selles nägemises,
mis seob [[nimi|nimed]] taas asjadega ja inimese nende mõlemaga.
</poem>
* [[Jaan Kaplinski]], "Luuletamise kunstist". Kogust "Tule tagasi helmemänd", Tallinn: Eesti Raamat 1984
* Luuletused on elanud [[Maa (planeet)|maakeral]] juba eotseenist saadik. Nende eellased elasid peamiselt [[mets]]ades ja savannides.
:...
:Luuletuse [[nahk]] on paks, peaaegu karvadeta, tihedates kortsudes. Vana luuletuse mass ulatub 7,5 tonnini, õlakõrgus 4 meetrini.
:Vaatamata massiivsele kehaehitusele on luuletus hämmastavalt liikuv, kergete liigutustega, kiire, kuid mitte [[rutt|tõtlik]].
:...
:Harva elavad luuletused üksinda. Ent mitmesajast isendist koosnevaid kogusid, millest kirjeldasid möödunud sajandi rändurid, tänapäeval peaaegu ei leidu.
:Enam kui pool sajandit tagasi keelustati reguleerimata luulejaht ametlikult, loodi mitmed kaitsealad ja luule õnnestus päästa.
:Ruumi jäi talle paraku üsna vähe, sest rahulikult võib ta tunda end ikkagi üksnes kaitsealal.
:Inimestele on luulest palju kasu. Ilma luuletusteta kaotaks elu poole oma võlust. Kogu luuletuste olemuses, käitumismaneeris on tunda sügavat [[rahu]], [[väärikus]]t, varjatud vägevust. Tahtmatult tunned nende hildude, ammumöödunud aegade tunnistajate vastu lugupidamist, sümpaatiat ja siirat vaimustust.
* [[Jaan Kaplinski]] "*Luuletused...", kogus "Tükk elatud elu. Tekste 1986-1989", Tartu: Eesti Kostabi $elts, 1991, lk 28
<poem>
emme ütle mis mul viga on
luule
kepib mind rohkem
kui mehed
luule kepib mind rohkem kui mehed
emme ütle miks mõne tüdrukuga nii juhtub
õhtuti loen nuttes kurbade meeste luulet
unistan
et minagi
kirjutaks kord
nii kurvalt
</poem>
* [[Sveta Grigorjeva]], luulekogus "kes kardab sveta grigorjevat?", lk 29
<poem>
Su [[sõna]] [[lause]]s sageli veel tühi [[loos]],
või [[liblikas]], või [[pilv]], mis hajub [[tuul]]es,
võib-olla homme juba suudad luules
neid käskida ja hoida kindlalt koos,
siis iseenda jäägitult võid anda
ja oma [[unistus]]ed ellu kanda...
</poem>
* [[Heljo Mänd]], "Sõna", rmt: "Rada viib maanteele", 1960, lk 7
==Välislingid==
| 