Silvia Rannamaa: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
49. rida:
* Emadel on juba niigi nõrkus unustada ennast eluks ajaks [[hällilaul]]u laulma ja nad ei taha, kui [[haudumine|haudumisajajärk]] möödub, rääkimata neist, kelle pojal viga küljes. (lk 8)
* Ema kujutlusse vilksab nende ennemineviku õnnelik pilt.
:Nemad suure Andresega istuvad raamatute taga. Väike Andres on ehitanud keset põrandat toolidest
:"Kes siis tohib nii viletsaid maju ehitada, mis meest välja ei kannata ja kokku varisevad."
:Mehiselt pisaratega võideldes õiendab poiss:
:"See polnud üldse harilik [[maja]]. See oli hoopis [[loss]], ja [[orjad]] vaevlesid keldris."
:"Ahaa," taipab isa, "tähendab — pidigi varisema. Noh, siis on ju kõik korras."
:"Ei ole," vaidleb poiss edasi. "Enne oleks pidanud lipu panema, ja orjad oli vaja päästa."
:"Jälle halvasti," muutub isa tõsiseks. "Kui oled [[revolutsionäär]] ja orjade vabastaja, siis juba ei kõlba kukkuda."
:Valu on ununenud. Ühel nõul koristavad Andresed langenud lossi jäänuseid. Noor ema aga tajub hetke puhast kõla. Ta tunneb, et naisele polegi suuremat õnnevõimalust kui hea isa tõttu kahekordne rõõm lapsest. (lk 9-10)
* Neil päevil tõusis ema [[ahastus]] selle määrani, kus inimese moraalses kasvus tekivad suured nihked — ühtede omaduste kängumine ja teiste tavatu õitselepuhkemine.
:[[Kohusetunne]] õpetas teda võitlema tummalt, kuid mitte pimesi. Tal tuli võidelda oma isikliku hädaga keset üldist häda, sõja lämmatavas haardes. Täisväärtuslikud [[toiduained]] oli sõda käeulatusest ära pühkinud.
* [[Nälg]] on ka tugevate vaenlane. (lk 11)
* Sõja lõppemine ei toonud emale tagasi kord juba jumalaga jäetud
* Mida teab terve noor haigerežiimist, mis oma vastutusega lasub ema elu kõikidel hetkedel. Kus aastate viisi kõik tunnid on jaotatud, kus isegi suhe päikese ja õhuga on aja jooksul saanud k o h u s t u s e k s. (lk 12)
* Sõna "[[armastus]]" kohtas ema väga harva nende lugematute aktikaante vahel, mis tema kätest on läbi käinud, kuid ometi on see olnud ilmne nii paljudes juhtumites, isegi siis, kui see on olnud hukutajaks, või just nimelt siis. Tuleb nii välja, et ka tema aruka poisi süda võib kord arutult eksida. (lk 13)
* "Jah, muidugi," nõustub poeg. "[[Ilu]] on siiski peaaegu alati kõige tähtsam. Seda peab kaitsma igal juhul," ja nagu selleks, et emale rõhutada oma mõtte teist, olulisemat suunda, lisab ta viimased sõnad väikese [[paus]]i järel, kerge iroonilise naeratusega — "
* Ilusaid olendeid ei panda kahjuks kaitse alla nagu loodust. Vastupidi, neid rünnatakse lakkamatult imetlevate
* Kas ma su nii nõrgukeseks olen kasvatanud, mõtleb ema kibedusega. Olen sinult alati nõudnud ise-hakkamasaamist just sellepärast, et sa võimalikult üle oleksid oma defektist, et sa seestpoolt võimalikult vähem küüru vajuksid, et sa võiksid ennast pidada selleks, kes sa tegelikult oled — harilik inimene, hinnaalanduseta. Aga sina vaatad teist inimeselast nagu ussike õit. Aed on
* Tütarlaps aknanurgas pöörab lehte, pilku üles tõstmata. Noh, üks eriliselt [[ülbus|ülbe]] eksemplar, mõtleb ema teda jälgides. Pole üldse võimalik nii väikeses ruumis mitte tunda ümberolijate pilke. Ja kas siis mõni tõeliselt meeldiv noor inimene seab ennast nii väljakutsuvalt, peaaegu seljaga vastu teisi inimesi!
:Kõrk! Lihtsalt kõrk, teeb ema pahase otsuse. Kuna ta oli enne meid kohal, siis märkas ta loomulikult esimesest pilgust, kuidas lood poisiga on, ega vaevu nüüd enam kuidagi teiseks pilguks. Kõrk ja julm, täiendab ta oma mõtet üsna põhjendamatult.
:Milleks sellisele küll nii palju ilu! Ema kehitab ennast. Tabab aga otsekohe oma
* Lõbusa kolinaga varisevad ema lühiajalised teooriad kokku. Ja noorusliku
** "Ühes kupees", lk 8-18
* [[Tühiasjad]]? — jah! Aga kummatigi tundsin ennast nende tiheda kokkusattumise tõttu kiirele hommikutunnile nagu mistahes kõrgemaastmelise hingelise trauma puhul. Võrdlema hakates mitte sugugi teistmoodi kui näiteks sel mälestusväärsel päeval kaks aastat tagasi, kui meile tuli kosja tundmatu blond [[kaunitar]], paludes minult mu mehe vabadust ja nime, kuna tolle [[süda]] pidavat nagunii pikemat aega temale kuuluma (kuigi selle kingitava organi looduslik valdaja ise paar tundi hiljem seda jumalakeeli eitas). See tähendab, nii siis kui nüüd tundsin ennast põlglikuna, tigedana ja isiklikult solvatuna! (lk 23)
* Valusad kohad ei anna vaikida. Ükskõik kui kaugelt või kaudselt, kuid sõnade teravik pöördub lõpuks alati otsaga sinna, kus istub pahameele pärispõhjus. (lk 24)
* Kuigi memm on vaikiv ja isegi alandlik, paneb ta vastu oma imelikul passiivsel viisil ja sellise jõuga, mis mind iga kord uuesti rabab. Ma ei suuda leppida mõttega, et tal on [[õigus]] elada nii, kuidas talle meeldib, ja et ta seda õigust isegi kasutab, vaid ma apelleerin mingi vihase enesestmõistetavusega
* Kuigi memme sõnades polnud midagi rahustavat — ta ei rääkinud üldse peaasjast — , [[rahustamine|rahustas]] ta jutt mind ometi. See on alati nii olnud. Juba kauges
:Tundsin ennast äkki sellena, kes ma olen — väsinud, juba kõvasti kulunud, [[keskiga|keskeas]] naisena, ja samal ajal lapselikku vajadust seda mitte tunda. (lk 25)
* Kui ma [[ooteruum]]i jõudsin, leidsin selle sõna tõsises mõttes täiskiilutuna ja mul tuli seista. Ajaviiteks arendasin [[kriitika]]t, mida — kui arvesse võtta, et on olemas alt- ja ülalttulev — võiks nimetada kõrvaltkriitikaks. Ei meeldinud mulle see seismine, ei teiste haigete tusased ja tuimad näod, ei hoopiski mitte seinte inetu potisinine värv. Ma ei tea, kas roheline või roosa oleks parem, kuid see [[sinine]] tundus lubamatult sünge ja meeleolu häiriv. (lk 26)
* Isegi arsti nimega oli mul tegu. Lemmesoo? — muidugi on see omal ajal [[Nimede eestistamine|eestistatud]]. Kuidas on arukas inimene võinud endale võtta nii maitsetu nime? Tõenäoliselt pretendeerib selle nime kandja koos oma kutsega mingile üldisele inimsoo heategevusele. Olin juba niikaugel, et hakkasin kahtlema sellise nimereklaamiga arsti meditsiinilistes võimetes. (lk 26)
83. rida:
:Kuusteist aastat tagasi sattusin oma armastusabielu tõttu<!--26/27--> [[provints]]i ja tänu sellele siirdistutamisele tunnen ennast nüüd provintsis elades pealinlasena, [[pealinn]]as külas käies — provintslasena.
:Kuigi ma teen nii endale kui teistele igal võimalikul juhul selgeks, et pole olemas mingit territoriaalset mentaliteeti ega elulaadi, sest oma lapsepõlves ja nooruses nägin neidsamu väikesi inimesi oma igapäevaste väiklustega nagu hiljem provintsiski, ja et inimeste õnnepüüdlused on ühed nii seal kui teal, tunnen ma ka ise vahet. Võib-olla on see ainult selles, et riidemoed, lööklaulud ja -laused jõuavad meile provintsi mõni aeg hiljem. Kuid seal see vist ongi. Mitte selles, et [[mood]], ja üldse kõik uus ükskõik mis alal, jõuab provintsi hiljem — ka see ajaline vahemaa väheneb [[tehnikaajastu]] iga uue [[leiutis]]ega — , vaid selles, et ta kunagi provintsis ei sünni. Sünnivad küll vahetevahel suured inimesed oma suurte mõtetega, aga enne kui nad nendega maha saavad, ruttavad nad suurlinna [[ämmaemand]]ate juurde ja provints oodaku ikkagi selle omamoodi [[assimileerumine|assimileerumisprotsessi]] tulemusi vaikse [[kannatlikkus]]ega.
:Oma vaikses kannatlikkuses püüame teha ükskõikset nägu hapude viinamarjade suhtes. Me isegi [[põlgus|põlastame]] ja [[klatš]]ime. Meie lõbu on põlastada ja klatšida, teiste lõbu ennast põlastada ja klatšida lasta, kuid imelikul kombel tahaksid esimesed meelsasti oma lõbu viimastega vahetada, mitte kunagi vastupidi. (lk 26-27)
* [A][[Armumine|rmusin]] põhjalikkusega, mida peaaegu iialgi ei õigusta objekt ise, vaid mida kutsub esile üksikute
:Sealjuures pole ma õppinud ei [[kaitsevärv]]i kasutama ega koorikut kasvatama ja mu ainuke võitlusdeviis on: kui, teised võitleksid ka minu eest ja jagaksid oma võidu magusaid vilju minuga! Kui nad seda teha ei taha, muutun kibedaks iseenda [[saamatus]]est ja [[abitus]]est. Heatahtlikud nimetavad niisugust olevust eluvõõraks [[unistaja]]ks. (lk 27-28)
* Mul tuli seekord andeks anda ja leppida oma mehe
* Mind ei kasvatatud minu
* Lapsena oli mulle suurem jagu ahvatlevaid asju keelatud ja ebameeldivaid peale sunnitud. Sel ajal kui teised minuealised majalapsed kitsal koduõuel või otsekohe elamusohtral tänaval mängisid igasuguste keeldude ning käskude unustuseni, pidin mina [[tikkimine|tikkima]] mingisuguseid totraid, tarbetuid linakesi, linikuid, katteid ja kaitselindikesi või harjutama igavesti viletsal, alati häälest ära oleval
:Säärane
* Inimlik omandusmeel ja [[mina]]-maania on arenenud nii kaugele, et meie kõige juhuslikum tuttav, kui ta oma isikliku
* Peremehe Järta, suur varaküpsenud tüdruk, üks väheseid, kellega mul oli lubatud läbi käia, kutsus mind ühel õhtul koridorinurka ja sosistas: "Tead, Kuradi-Nete on [[preili]]," Minu juhm vaikimine sundis teda edasi seletama: "Noh, kas sa ei saa aru. Preilidel ei tohi lapsi olla." Oskasin ainult küsida: "Kust sa seda tead?" Tema vastus "[[Majaraamat]]ust nägin" jättis mulle kauaks ajaks kujutluse, et majaraamatusse on kirja pandud kõik, mida inimene tohib või ei tohi. (lk 31)
* [[Tigedus]]t jätkus igal naisel ümbruskonnas priipärast, ilu aga juba mitte. Ja meie, lapsed, seisime oma ahnete silmade-kõrvadega seal juures ning lasksime oma vastuvõtlikku lapsemeelde sadestuda kõiki elu juhuslikke
* Tähelepanuvääriv on seejuures veel, et nii kuidas naistele ei meeldinud ema, neile enamikus meeldis poeg ja teda toodi tihti teistele jõnglastele
* Kuid tüdruk, kes saavutab täisealisuse alammäära tunduvalt varem kui poiss, on sellele nii uhke ja suhtub omaealistesse poistesse sellise üleolekuga, millest tal mõistliku kasutamise juures jätkuks eluks ajaks ning mis aitaks tal reguleerida mõnegi puudujäägi igavesti ebavõrdses sõjas meeste ja naiste vahel, enamasti viimaste kahjuks. Igatahes nelja-viieteistaastaste tüdrukute ja poiste kohta seda ütelda ei saa. Ses eas teeb tüdrukute sisemine põlgus tihti tasa nende välise saamatuse. (lk 33)
* Harjusin aja jooksul teda nägema nagu mistahes muud oma muutumatus naabruses: maju, aedu, poste ja — vastutulevaid inimesi. Mõnikord viirastus mulle selle aastatega väga tõsiseks muutunud poisi silmades midagi Kuradi-Nete sädemetest. Kuid minu jaoks tollal mitte kõne alla tulev lihtne, tulevikuta tööpoiss, oma nii tuhandeksi tuntud ja ebaromantilise naabrusega, oleks võinud üleni särada nagu jõulupuu, mina poleks seda nagunii tähele pannud. (lk 34)
104. rida:
* Kuidas mitte tunda unustatud nooruse võlu, kui see, kelle meelest ma olin kunagi kõikidest kaunim ja ihaldusväärsem, oma ümbrusest alati puhtam ja parem tütarlaps, mulle seda veel kakskümmend aastat hiljem söandab ütelda! Kuigi ma ise näen ennast selles kauguses ja sellises perspektiivis pimeda ning juhmi plikaeputisena, kes oleks siiski palju rohkem elu vitsa väärinud.
:Mina, kes ma teda ega ta armastust ei osanud näha siis, kui see mulle päev päeva kõrval vastu tuli, mind eemalt truu varjuna jälgis, näen seda nüüd nii liigutava selgusega tema mälestuste avaral ekraanil. (lk 37)
* See tagurpidisõudmine
* Ma pole iialgi osanud õieti [[koketeerimine|koketeerida]] ja olen isegi pisut põlastanud selle võime omajaid nagu kunagi andetud andekaid. Sel hetkel ma siiski, ei tea kas naiselikust uhkusest või nõrkusest, sooviksin osata allutada oma ilme teadlikule mängule, et raasukenegi varjata seda rõõmupuhangut, mis võiks liiga selgesti reeta heale inimesetundjale-arstile mu põuda, mu naiseõnne kuhtumist. (lk 38)
* Ma ei tea, kaua me niimoodi vaikides kõneleme. Tunnen ainult, kuidas nende hetkede jooksul noorus on tulnud ja tagantjärele oma tulised jäljed minusse põletanud. (lk 39)
* Nagu läbi kahekordse uneseina kuulen vana, paljukuuldud jutustust salaküti moraalist:
:"... juba siis, kui sina Marjat kandsid. Ise nägin, kuidas ta..."
:Ma ei taha üksikasju! Üksikasjad on jälgid. Lasen need harjumuspäraselt oma kõrvust mööda. (lk 40)
* Mitte passiivne
* "...Mina arvan, Karin, et see on tal juba veres, ja nii kuidas ta sind omamoodi väga hoiab, nii võib-olla kannatab ta ise selle all ka. Isa oli tal veel palju hullem. Sealt talust läksid teenijatüdrukud alati nutuga..." Millal ükskord ometi suudame tõkestada seda igavest salajast mustusevoolu eelmistest põlvkondadest?!
:Mulle meenuvad mu emarõõmu esimesed päevad ja mu tookord nii õnnelikuna näiv mees.
| |||