Mõistus ja tunded: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
23. rida:
:"Kahtlemata. Minu vanuses on seisukohad juba kaunis kindlaks kujunenud. Pole kuigi tõenäoline, et näeksin või kuuleksin veel midagi, mis neid muuta võiks." (lk 68)
* Enesevalitsemise kunsti seletas ta [Marianne] väga lihtsalt: tugevate tunnete puhul oli see võimatu, rahulike puhul polnud aga mingi eriline voorus. (lk 76)
* Võib-olla oli ta [härra Palmer] pisut kibestunud, leides nagu tema paljud sookaaslasedki, et mingil seletamatul põhjusel ilu eelistades oli temast saanud väga rumala naise abikaasa — aga Elinor teadis, et niisuguseid vigu tegid arukad mehed üsna tihti, ilma et nad sellepärast kuigi kaua kurvastanud oleksid. Elinor uskus, et pigem põhjustas tema põlglikku suhtumist kõigisse ja kõige laitmist soov teistest erineda. Soov pealtnäha teistest üle olla. Eesmärk oli liiga harilik, et seda imeks panna, aga selle saavutamise
uskus, et pigem põhjustas tema põlglikku suhtumist kõigisse ja kõige laitmist soov teistest erineda. Soov pealtnäha teistest üle olla. Eesmärk oli liiga harilik, et seda imeks panna, aga selle saavutamise
vahendid, mis võimaldasid tal küll kasvatamatuse poolest teistest üle olla, ei muutnud teda peale oma naise kellegi silmis meeldivaks. (lk 82)
* "Missugune armas naine leedi Middleton ometi on," ütles Lucy Steele.
30. rida ⟶ 29. rida:
* Söör John oli küll vaevu jõudnud end linnas sisse seada, aga ometi oli tal õnnestunud koguda enda ümber peaaegu kakskümmend noort inimest ja neid balliga lõbustada. Leedi Middleton ei kiitnud niisugust asja siiski heaks. Maakohas oli etteplaanitsemata tantsupidu küll igati lubatav, aga Londonis, kus hea maine oli palju tähtsam ning seda oli palju raskem saavutada, tähendas mõne tütarlapse meeleheaks korraldatud pidu liiga suurt riski — mõelda vaid, kui saab teatavaks, et leedi Middleton korraldas väikese tantsupeo kaheksale või üheksale paarile, kus mängis ainult kaks viiulit ning pakuti ainult kergeid suupisteid! (lk 120)
* Kui nad olid majaprouale lugupidamise märgiks reveransi teinud, lubati neil teistega ühineda ning osa saada palavusest ja ebamugavusest, mida nende saabumine kindlasti veelgi suurendas. (lk 123-124)
* "Ükskõik, kes sinu põlastusväärsed vaenlased ka olla võisid, tüssakem neid nende õelas võidurõõmus, mu kallis õde, näidates, kui õilsalt süütus ja head kavatsused sinu südidust toetavad. Just arukas ja kiiduväärne uhkus suudab pahatahtlikkusele vastu panna."
uhkus suudab pahatahtlikkusele vastu panna."
:"Ei, ei!" hüüdis Marianne, "niisugune ahastus nagu minu oma ei tunne uhkust. Ma ei hooli, kes minu meeleheitest teada saab. Võidurõõmutsegu kas või kogu maailm minu õnnetuse üle. Elinor, Elinor, need, kelle kannatused on väikesed, võivad muidugi olla just nii uhked ja sõltumatud, nagu neile meeldib — võivad alandusele vastu panna või solvangutele samaga vastata —, aga mina seda ei suuda. Ma pean tundma... pean ahastama... ja kõik, kes soovivad, võivad seda nautida." (lk 133)
* Elinor teadis niigi, et õde mõtles sagedasti teistest ülekohtuselt halvasti, sest tema vaim oli liiga rafineeritud ning ta omistas liiga suurt tähtsust ülimale tundepeenusele ja lihvitud kombesiredusele. Suurepäraste vaimuannete ja suurepärase iseloomuga Marianne polnud ei arukas ega siiras — nii nagu pool maailma on tark ja õilis, teine pool aga mitte. Ta ootas teistelt inimestelt samasuguseid arvamusi ja tundeid, nagu olid temal endal, ning otsustas nende motiivide üle selle järele, kuidas nad temaga käitusid. (lk 142)