Mõistus ja tunded: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
35. rida:
:"Ma oleksin olnud päris pettunud, kui te i k k a v e e l linnas poleks viibinud," ütles Lucy korduvalt, asetades tugeva rõhu sõnadele "ikka veel". "Aga ma mõtlesin alati, et küllap leian teid s i i s k i eest. Ma olin peaaegu kindel, et te Londonist veel üsna tükk aega ei lahku, ehkki te muidugi ü t l e s i t e mulle, mäletate küll, Bartonis, et te kauemaks k u i k u u k s a j a k s küll ei jää. Aga ma mõtlesin juba tollal, et väga tõenäoliselt te muudate meelt, kui olete kohale jõudnud. Küll oleks olnud kahju, kui te oleksite lahkunud enne oma venna ja vennanaise saabumist. Ja nüüd muidugi ei ole teil enam kuhugi ki i r e t . Ma olin imetlusväärselt rõõmus, et te o m a s õ n a ei pidanud."
:Elinor sai temast suurepäraselt aru ning oli sunnitud end kõvasti kätte võtma, et teha nägu, nagu e i s a a k s ta millestki aru. (lk 154)
* Ta andis tellimust hambaorgitoosi jaoks, mis oli mõeldud temale endale, ning kuni oli otsusele jõutud selle suuruses, kujus ja kaunistustes, mille ta, veerand tundi kõiki äris leiduvaid hambaorgitoose uurinud ja nende üle vaielnud, viimaks siiski oma äranägemise järele kindlaks määras, polnud tal mahti daamidele mingit tähelepanu pöörata /---/ Viimaks oli asi otsustatud. Lepiti kokku elevandiluu, kulla ja pärlite peale, ning kui džentelmen oli nimetanud viimase päeva, mil ta ilma hambaorgitoosita veel elada suudab, tõmbas ta kindad kätte ning heitnud Dashwoodi-preilidele veel ühe pilgu — sedapuhku aga pigemini tähelepanu nõudva kui väljendava —, kõndis minema, õnnelik, ennast täis ja tehtult ükskõikne. (lk 156)
kätte ning heitnud Dashwoodi-preilidele veel ühe pilgu — sedapuhku aga pigemini tähelepanu nõudva kui väljendava —, kõndis minema, õnnelik, ennast täis ja tehtult ükskõikne. (lk 156)
* [John Dashwood:] Mäletan, Fanny ütles ikka, et Marianne abiellub varem ja paremini kui teie; muidugi armastab Fanny teid kogu südamest, aga talle lihtsalt jäi niisugune mulje. Ometi paistab, et ta eksis. Huvitav, kas n ü ü d peab Marianne abielluma mehega, kes on väärt kõige enam viis-kuussada aastas? (lk 161)
* Ta [John Dashwood] tundis parajasti sel määral südametunnistusepiinu, et ta ise polnud õdede heaks midagi teinud, muretsemaks nüüd määratult, et kõik teised võimalikult palju teeksid, ja kolonel Brandoni kosjad või proua Jenningsi pärand oli kõige lihtsam viis tema enda hoolimatuse lunastamiseks. (lk 161-162)