Mõistus ja tunded: erinevus redaktsioonide vahel

* Ta [söör John] oli tõeliseks õnnistuseks ümbruskonna noorsoole, sest suviti[[suvi]]ti korraldas ta ühtelugu aiapidusid[[aiapidu]]sid, kus pakuti külma sinki[[sink]]i ja [[kana]], talviti[[talv]]iti toimus tema majas[[maja]]s aga palju balle[[ball]]e, millest piisas igale noorele daamile, kes ei kannatanud just viieteistkümneaastaste täitmatu tantsuhimu all. (lk 26)

* Marianne'ile plaksutati kõvasti. Söör John avaldas iga laulu[[laul]]u lõppedes valjuhäälset imetlust, samas iga laulu ajal niisama valjuhäälselt teistega vesteldes. Leedi Middleton kutsus teda korduvalt korrale, imestades, kuidas küll kellegi tähelepanu saab hetkekski muusikalt[[muusika]]lt kõrvale kalduda, ning paludes Marianne'il laulda laulu, mille Marianne oli nüüdsama lõpetanud. Ainult kolonel Brandon üksi kuulas ülearu vaimustusse[[vaimustus]]se sattumata. Ta avaldas tunnustust[[tunnustus]]t üksnes tähelepanuga[[tähelepanu]]ga, ning Marianne tundis tema vastu lugupidamist, millest teised olid oma häbitu maitselageduse tõttu õigustatult ilma jäänud. (lk 27)

* "[[Põdurus]]!" tähendas Elinor. "Kas sina nimetad kolonel Brandonit põduraks? Võin küll hõlpsasti aimata, et sinu silmis on ta palju vanem kui ema silmis, aga sa ei või ometi ennast petta, arvates, nagu ei suudaks ta oma ihuliikmeid valitseda!"

:"Kas sa siis ei kuulnud, kuidas ta reumatismuse[[reuma]]tismuse üle kaebas? Ja kas pole see loojeneva elu ning põduruse sagedasim tundemärk?" (lk 29)

* [Marianne:] "Kahekümne seitsme aastane naine ei saa ometi mingil juhul loota, et ta veel kiindumust[[kiindumus]]t tunneks või ärataks". (lk 29)

* "Ma usun, et ta [Willoughby]on igati tubli noormees," kordas söör John. "Mäletan, et kui me möödunud jõulude[[jõulud]]e ajal Barton Parkis väikese jalakeerutuse korraldasime, siis tantsis[[tants]]is ta kella kaheksast kella neljani, ilma el oleks kordagi istunud."

:"Kas tõesti?" hüüdis Marianne säravi silmi. "Tegi ta seda ka elegantselt[[elegants]]elt ja elavalt?"

:"See mulle juba meeldib, just niisugune peaks üks noormees olema. Millega ta ka ei tegeleks, peab tema ind olema mõõtmatu ega või lasta tal igavust[[igavus]]t tunda." (lk 34)

* Elinor nägi kolonel Brandoni poolehoidu[[poolehoid]]u Marianne'ile, mille [[sõbrad]] nii varakult olid avastanud, alles nüüd, kui teised lakkasid seda märkamast. Nende tähelepanu ja teravmeelsused[[teravmeelsus]]ed pöördusid koloneli õnnelikumale rivaalile[[rivaal]]ile; ning nööked, mille osaliseks kolonel juba enne oma poolehoiu tärkamist oli saanud, lõppesid just siis, kui tema [[tunded]] tõepoolest muutusid natuke [[naeruväärsus|naeruväärseks]] nagu tõsised tunded ikka. (lk 37)

* "Meie eest varjama! Mu kallis laps, kas sa süüdistad Willoughbyt ja Marianne'! varjamises? See on tõesti imelik, kui su [[pilk]] on neid ometi iga päev ettevaatamatuse pärast noominud."

:"Ma ei taha tõendit nende kiindumuse, vaid hoopis kihluse[[kihlus]]e kohta," vastas Elinor. (lk 58-59)

* Marianne poleks suutnud endale kuidagi andestada, kui ta oleks esimesel ööl[[öö]]l pärast Willoughby lahkumist magada saanud. Tal oleks olnud [[häbi]] oma [[perekond|perekonnale]] järgmisel hommikul[[hommik]]ul otsa vaadata, kui ta poleks voodist[[voodi]]st tõusnud kurnatumana, kui ta sinna heites oli olnud. Aga tunded, mis muutsid [[meelerahu]] põlastusväärseks, ei lasknud tal muidugi nüsugusesseniisugusesse ohtu sattudagi. Ta oli tõesti kogu öö ärkvel ja nuttis[[nutt]]is suurema osa sellest. Ta tõusis peavaluga[[peavalu]]ga, ei suutnud rääkida ega tahtnud süüa, valmistas oma emale ja õdedele lakkamatut meelehärmi ning keelas kõik lohutamiskatsed. Tema tunded olid tõesti võimsad! (lk 61)

* [Marianne:] Te oletate täiesti õigesti, mismoodi ma oma [[raha]] kulutaksin — osa sellest, vähemalt vaba sularaha laineksläheks kindlasti minu muusika- ja raamatukollektsiooni täiendamiseks."

:"Põhiosa teie varandusest[[varandus]]est makstaks aga iga-aastase elatusrahana autoritele[[autor]]itele või nende pärijatele[[pärija]]tele."

:"Võib-olla annetaksite selle siis autasuna[[autasu]]na isikule, kes kirjutab kõige osavama kaitsekõne teie lemmikmaksiimile — mitte keegi ei saa armuda rohkem kui kord elus —, sest eeldatavasti on teie seisukoht selles küsimuses muutumatuks jäänud?"

:"Kahtlemata. Minu vanuses on [[seisukohad]] juba kaunis kindlaks kujunenud. Pole kuigi tõenäoline, et näeksin või kuuleksin veel midagi, mis neid muuta võiks." (lk 68)

* [[Enesevalitsus|Enesevalitsemise]] kunsti seletas ta [Marianne] väga lihtsalt: tugevate tunnete puhul oli see võimatu, rahulike puhul polnud aga mingi eriline [[voorus]]. (lk 76)

* Võib-olla oli ta [härra Palmer] pisut kibestunud, leides nagu tema paljud sookaaslasedki, et mingil seletamatul põhjusel [[ilu]] eelistades oli temast saanud väga rumala naise [[abikaasa]] — aga Elinor teadis, et niisuguseid [[viga|vigu]] tegid arukad mehed üsna tihti, ilma et nad sellepärast kuigi kaua kurvastanud oleksid. Elinor uskus, et pigem põhjustas tema põlglikku suhtumist kõigisse ja kõige laitmist [[soov]] teistest erineda. Soov pealtnäha teistest üle olla. [[Eesmärk]] oli liiga harilik, et seda imeks panna, aga selle saavutamise vahendid, mis võimaldasid tal küll kasvatamatuse poolest teistest üle olla, ei muutnud teda peale oma naise kellegi silmis meeldivaks. (lk 82)

:Marianne vaikis; tal oli võimatu öelda seda, mida ta ei tundnud, ükskõik kui tühise asjaga ka tegemist oli, niisiis langes ülesanne valetada[[vale]]tada, kui [[viisakus]] seda nõudis, alati Elinori õlule. (lk 89)

* Söör John oli küll vaevu jõudnud end linnas[[linn]]as sisse seada, aga ometi oli tal õnnestunud koguda enda ümber peaaegu kakskümmend noort inimest ja neid balliga lõbustada. Leedi Middleton ei kiitnud niisugust asja siiski heaks. Maakohas oli etteplaanitsemata tantsupidu küll igati lubatav, aga Londonis[[London]]is, kus hea [[maine]] oli palju tähtsam ning seda oli palju raskem saavutada, tähendas mõne tütarlapse meeleheaks korraldatud [[pidu]] liiga suurt riski — mõelda vaid, kui saab teatavaks, et leedi Middleton korraldas väikese tantsupeo kaheksale või üheksale paarile[[paar]]ile, kus mängis ainult kaks viiulit[[viiul]]it ning pakuti ainult kergeid suupisteid! (lk 120)

* Kui nad olid majaprouale lugupidamise märgiks [[reveranss|reveransi]] teinud, lubati neil teistega ühineda ning osa saada palavusest ja ebamugavusest[[ebamugavus]]est, mida nende saabumine kindlasti veelgi suurendas. (lk 123-124)

* "Ükskõik, kes sinu põlastusväärsed [[vaenlased]] ka olla võisid, tüssakem neid nende õelas võidurõõmus[[võidurõõm]]us, mu kallis õde, näidates, kui õilsalt [[süütus]] ja head kavatsused[[kavatsus]]ed sinu südidust toetavad. Just arukas ja kiiduväärne [[uhkus]] suudab pahatahtlikkusele vastu panna."

:"Ei, ei!" hüüdis Marianne, "niisugune [[ahastus]] nagu minu oma ei tunne uhkust. Ma ei hooli, kes minu meeleheitest teada saab. Võidurõõmutsegu kas või kogu [[maailm]] minu õnnetuse üle. Elinor, Elinor, need, kelle kannatused[[kannatus]]ed on väikesed, võivad muidugi olla just nii uhked ja sõltumatud, nagu neile meeldib — võivad alandusele[[alandus]]ele vastu panna või solvangutele[[solvang]]utele samaga vastata —, aga mina seda ei suuda. Ma pean tundma... pean ahastama... ja kõik, kes soovivad, võivad seda nautida." (lk 133)

* Elinor teadis niigi, et õde mõtles sagedasti teistest ülekohtuselt halvasti, sest tema vaim oli liiga rafineeritud ning ta omistas liiga suurt tähtsust ülimale tundepeenusele ja lihvitud kombesiredusele. Suurepäraste vaimuannete ja suurepärase iseloomuga[[iseloom]]uga Marianne polnud ei arukas ega siiras — nii nagu pool maailma on tark ja õilis, teine pool aga mitte. Ta ootas teistelt inimestelt samasuguseid arvamusi[[arvamus]]i ja tundeid, nagu olid temal endal, ning otsustas nende motiivide üle selle järele, kuidas nad temaga käitusid. (lk 142)

* Proua Palmer oli omal kombel niisama vihane. Ta oli otsustanud tutvuse[[tutvus]]e jalapealt üles öelda ja oli väga tänulik, et ta Willoughbyga üldse tuttav ei olnudki. Ta soovis kogu südamest, et Combe Magna ei asuks nii Clevelandi lähedal, aga ega see suuremat ei loe, sest külaskäikude jaoks jäi see niikuinii liiga kaugele; ta vihkas seda meest nii kangesti, et oli nõuks võtnud mitte kunagi enam tema [[nimi|nime]] mainida, ning küll ta veel räägib kõigile, keda kohtab, missugune päevavaras see Willoughby on. (lk 152)

* Ainult Elinorile ei meeldinud neid näha. Nende juuresolek valmistas talle alati valu, ning ta lihtsalt ei osanud lahkesti vastata Lucy ülevoolavale vaimustusele teda i k k a v e e l linnast leides.

:"Ma oleksin olnud päris pettunud, kui te i k k a v e e l linnas poleks viibinud," ütles Lucy korduvalt, asetades tugeva rõhu sõnadele "ikka veel". "Aga ma mõtlesin alati, et küllap leian teid s i i s k i eest. Ma olin peaaegu kindel, et te Londonist veel üsna tükk aega ei lahku, ehkki te muidugi ü t l e s i t e mulle, mäletate küll, Bartonis, et te kauemaks k u i k u u k s a j a k s küll ei jää. Aga ma mõtlesin juba tollal, et väga tõenäoliselt te muudate meelt, kui olete kohale jõudnud. Küll oleks olnud kahju, kui te oleksite lahkunud enne oma venna ja vennanaise saabumist. Ja nüüd muidugi ei ole teil enam kuhugi ki i r e t . Ma olin imetlusväärselt rõõmus, et te o m a s õ n a ei pidanud."

:Elinor sai temast suurepäraselt aru ning oli sunnitud end kõvasti kätte võtma, et teha nägu, nagu e i s a a k s ta millestki aru. (lk 154)

* Ta andis tellimust hambaorgitoosi jaoks, mis oli mõeldud temale endale, ning kuni oli otsusele jõutud selle suuruses[[suurus]]es, kujus ja kaunistustes, mille ta, veerand tundi kõiki äris leiduvaid hambaorgitoose uurinud ja nende üle vaielnud, viimaks siiski oma äranägemise järele kindlaks määras, polnud tal mahti daamidele mingit tähelepanu pöörata /---/ Viimaks oli asi otsustatud. Lepiti kokku [[elevandiluu]], [[kuld|kulla]] ja pärlite[[pärl]]ite peale, ning kui džentelmen oli nimetanud viimase päeva, mil ta ilma hambaorgitoosita veel elada suudab, tõmbas ta [[kindad]] kätte ning heitnud Dashwoodi-preilidele veel ühe pilgu — sedapuhku aga pigemini tähelepanu nõudva kui väljendava —, kõndis minema, õnnelik, ennast täis ja tehtult ükskõikne. (lk 156)

* Ta [John Dashwood] tundis parajasti sel määral südametunnistusepiinu, et ta ise polnud õdede heaks midagi teinud, muretsemaks nüüd määratult, et kõik teised võimalikult palju teeksid, ja kolonel Brandoni [[kosjad]] või proua Jenningsi [[pärand]] oli kõige lihtsam viis tema enda hoolimatuse lunastamiseks. (lk 161-162)

* Leedi Middleton jäi proua Dashwoodiga niisama rahule. Mõlemas leidus kalki isekust[[isekus]]t, mis neid teineteise poole tõmbas, ning mõlemad tundsid teineteisele kaasa maotu käitumisviisi ja taipamatuse pärast. (lk 162)

* Proua Ferrars oli välimuselt[[välimus]]elt väike, kõhn ja lausa ametlikult jäiga rühiga naisterahvas, ning olemuselt tõsine ja peaaegu tusane. Tema [[jume]] oli kahkjas, näojooned väikesed, ilutud ja loomupäraselt ilmetud, aga õnnekombel päästsid kokkukasvanud [[kulmud]] tema ilme teotavast tuimusest[[tuimus]]est, andes sellele tugevaid uhkuse- ja kurjusejooni. Ta polnud sõnaohter naine, sest paljudest teistest erinevalt viis ta oma sõnad[[sõna]]d mõtete[[mõte]]te arvuga[[arv]]uga kooskõlla, ning neist mõnest [[silp|silbist]], mis tema huulilt pääsesid, ei langenud ükski osaks preili Dashwoodile, keda ta silmitses otsustava vastumeelsusega[[vastumeelsus]]ega, ükskõik, mida too ka tegi. (lk 165)

* Lõunasöök oli suursugune, [[teener|teenreid]] oli arvukalt, ning kõik andis märku emanda kavatsusest oma jõukust[[jõukus]]t välja näidata ja isanda suutlikkusest niisugust näitamist võimaldada. Vaatamata kõigile parandus- ja täiendustöödele, mis Norlandi mõisas[[mõis]]as veel teha tuli; vaatamata sellele, et tema omanik oleks ükskord äärepealt sunnitud olnud seda kahjuga maha müüma, ei vihjanud nüüd miski vähimalgi määral viletsusele, mida omanik oli mõista andnud; puudu polnud millestki peale vestlusoskuse, — aga selles osas oli puudujääk paraku märkimisväärne. John Dashwoodil polnud suurt midagi kuulamisväärset öelda, ning tema naisel oli seda veelgi vähem. Aga selles polnud midagi eriti häbistavat, sest üsna samasugused lood olid ka enamikuga nende külalistest, kellest peaaegu kõigil oli üks või teine puudujääk armastusväärsuse valdkonnas: mõistuse[[mõistus]]e puudujääk — olgu loomupärane või teeseldud —, elegantsuse puudujääk, vaimukuse[[vaimukus]]e puudujääk või [[tuju]] puudujääk. (lk 165-166)

* Ehkki mitte keegi poleks võinud Elinori ja Marianne'iga lahkemini käituda kui leedi Middleton, ei sallinud ta neid tegelikult silmaotsaski. Et nad ei meelitanud kunagi ei teda ennast ega tema lapsi, ei pidanud ta neid heasüdamlikuks; et nad armastasid lugeda, pidas ta neid satiiriliseks — võib-olla küll päris täpselt teadmata, mida see sõna tähendas, aga s e 1l polnud ju tähtsust. (lk 174)

:"Teil on tõesti õigus imeks panna kangekaelsust[[kangekaelsus]]t, mis niisugustele argumentidele suudab vastu seista, Marianne," kostis tema vend. "Teie hüüatus on täiesti loomulik. (lk 187-188)

* "N ü ü d mõtleme me juba R o b e r t i abiellumisest preili Mortoniga," ütles härra Dashwood pärast lühikest pausi[[paus]]i.

* Mõni hetk lobisenud, läks John Dashwood, kellele tuli meelde, et Fanny oma meheõe sealviibimisest ikka veel midagi ei tea, teda otsima; Elinor aga jäi edendama tutvust Robertiga — kes rõõmsa muretuse[[muretus]]e ja mõnuleva rahuloluga nautis ema armastuse[[armastus]]e ja helduse nii ebaõiglast jaotamist tema kasuks ja ülekohtuselt pagendatud venna kahjuks, mille ta üksnes tänu oma priiskavatele elukommetele ja venna kindlameelsusele ära oli teeninud —, leides kinnitust oma kõige halvematele arvamustele tema mõistuse ja südame kohta. (lk 210)

* Nüüd leidis Elinor, missugune vahe on ebameeldiva sündmuse[[sündmus]]e — olgu see kui tahes kindel — ootamisel ja selle täideminekul. Nüüd leidis ta, et kuni Edward oli veel [[vallaline]], oli ta tahtmatult kogu aeg lootnud, et miski takistab Edwardi naitumist Lucyga, et noormehe enese otsus, sõprade vahelesegamine või Lucyle avanev soodsam [[juhus]] aitab kaasa, et kõik võiksid õnnelikuks saada. Aga nüüd oli Edward abielus ning Elinor needis oma südant seal varitsevate valelootuste pärast, mis teadasaamise [[valu]] nii palju suurendasid. (lk 251)

* ... Lucy aupaklik [[alandlikkus]], väsimatud tähelepanuavaldused ja lõputud meelitused[[meelitus]]ed, niipea kui avanes vähimgi võimalus nende käikulaskmiseks, lepitasid proua Ferrarsi poja valikuga ning tõstsid viimase jälle ema täielikku soosingusse[[soosing]]usse.

:Lucy käitumist, mida kroonis jõukus, võib seetõttu eeskujuks seada kui kõige julgustavamat näidet sellest, mida tõsine ja lakkamatu omakasupüüdlikkuse[[omakasupüüdlikkus]]e teenimine — kuidas seda pealtnäha ka ei takistataks — saatuse soosingu võitmiseks ära võib teha, ohverdamata seejuures muud kui ainult aega ning südametunnistust[[südametunnistus]]t. (lk 266)

* Nad [Robert Ferrars ja Lucy] seadsid end linnas sisse, said proua Ferrarsilt väga heldet abi, olid Dashwoodidega kõige paremal jalal, mida üldse võib ette kujutada, ning kui kõrvale jätta Fanny ja Lucy alaline pahasoovlikkus ning [[armukadedus]], milles muidugi ka nende abikaasad kaasa lõid, samuti Roberti ja Lucy kodused arusaamatused, siis poleks miski suutnud ületada harmooniat[[harmoonia]]t, milles nad kõik üheskoos elasid. (lk 267)