Dialektika

Proosa

• Laste elumõistmine on metafüüsiline; kuna ajakulg varasemates eluaastates tundub ääretult aeglane — kui tohutu igavik lahutab üht sünnipäeva teisest! — näib iga seisund ja situatsioon igavene ning muutumatu. S t a t u s q u o. Lapsed oskavad mõista vaid momenti, mitte seda, mis on enne ja mis tuleb pärast; nende arvates on noored loodud nooreks ja vanad alati krimpsus olnud. Elu alustavate olendite jaoks ei oma mingit tähendust mõisted m i n e v i k ja t u l e v i k, need on paljad sõnad. Küllap peame igaüks mingi küpsuseni jõudma, endalegi mineviku soetama, et hakata huvi tundma teiste oma vastu. Ja alles selle kaudu, kui näeme oma lähedaste ning enesegi näole kurrukesi tekkimas, suudame tajuda inimelu dialektikat, selle voolamist, lapse muutumist meheks, vanameheks, raugaks.

Kuni pole enam sedagi. (lk 6)

• Ine Viiding, "Perekonna au", rmt: "Perekonna au. Reportaaž operatsioonilaualt", 1982