Silvia Rannamaa: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
87. rida:
:Sealjuures pole ma õppinud ei [[kaitsevärv]]i kasutama ega koorikut kasvatama ja mu ainuke võitlusdeviis on: kui, teised võitleksid ka minu eest ja jagaksid oma võidu magusaid vilju minuga! Kui nad seda teha ei taha, muutun kibedaks iseenda [[saamatus]]est ja [[abitus]]est. Heatahtlikud nimetavad niisugust olevust eluvõõraks [[unistaja]]ks. (lk 27-28)
* Mul tuli seekord andeks anda ja leppida oma mehe [[tõotus]]ega, et see on esimene arusaamatus ning jääb viimaseks. Ta kiidab alati mu erakordset võimet [[andestus|andestada]] ja isegi [[Unustamine|unustada]]. Millegipärast pole see võime mind õnnelikuks teinud ja mulle viirastub, nagu puuduks mul midagi olulist, midagi, mis eraldab [[selgroogsed|selgroolisi]] [[selgrootud|selgrootutest]]. (lk 28)
* Mind ei kasvatatud minu [[
* Lapsena oli mulle suurem jagu ahvatlevaid asju keelatud ja ebameeldivaid peale sunnitud. Sel ajal kui teised minuealised majalapsed kitsal koduõuel või otsekohe elamusohtral tänaval mängisid igasuguste keeldude ning käskude unustuseni, pidin mina [[tikkimine|tikkima]] mingisuguseid totraid, tarbetuid linakesi, linikuid, katteid ja kaitselindikesi või harjutama igavesti viletsal, alati häälest ära oleval [[klaver]]il.
:Säärane kasvatus[[korsett]] andis ennast suhteliselt vähe tunda noore nõtke olendi juures, küll aga tunnen ma selle moonutuse jälgi nüüd, ja on täiesti ime, et minust pole kõigele lisaks saanud veel täielik tikandite ning muusika põlgur. (lk 28-29)
94. rida:
* [[Tigedus]]t jätkus igal naisel ümbruskonnas priipärast, ilu aga juba mitte. Ja meie, lapsed, seisime oma ahnete silmade-kõrvadega seal juures ning lasksime oma vastuvõtlikku lapsemeelde sadestuda kõiki elu juhuslikke [[pori]]pritsmeid, mida nii ohtrasti kleepub täiskasvanute sõnades, mõnikord ka parimatel nende seas. (lk 32)
* Tähelepanuvääriv on seejuures veel, et nii kuidas naistele ei meeldinud ema, neile enamikus meeldis poeg ja teda toodi tihti teistele jõnglastele [[eeskuju]]ks, kes teda selle eest sugugi paitama ei tikkunud. Ja poleks ta ise niisama osav olnud [[kaklus]]tes, kui ta oli tubli oma ema igasugustes töödes aitama, oleks ta ehk pidanud tooma mõnegi kannatuseohvri naiste tühise [[kiitus]]e vähetänuväärsele altarile. (lk 32-33)
* Kuid tüdruk, kes saavutab
* Harjusin aja jooksul teda nägema nagu mistahes muud oma muutumatus naabruses: maju, aedu, poste ja — vastutulevaid inimesi. Mõnikord viirastus mulle selle aastatega väga tõsiseks muutunud poisi silmades midagi Kuradi-Nete sädemetest. Kuid minu jaoks tollal mitte kõne alla tulev lihtne, tulevikuta tööpoiss, oma nii tuhandeksi tuntud ja ebaromantilise naabrusega, oleks võinud üleni särada nagu jõulupuu, mina poleks seda nagunii tähele pannud. (lk 34)
* Sel ajal oli minu jaoks maailmas igal sammul midagi uut, midagi huvitavat, midagi erakordset ja kaugused alles sinasid oma puutumatus
:Siis tuli aeg mu elus, kus need sinavad
:Kinnised uksed ja aknad prahvatasid valla.
* [Dr. Olaf Lemmesoo:] "Mina, näete, pole poeet. Aga noorusest rääkimiseks peaks alati poeet olema. Ei oska minusugune nii, nagu peaks." (lk 35)
* [Dr. Olaf Lemmesoo:] "Jah, kui imelik see on, mida kõik üks noor inimene on valmis teise heaks tegema, isegi siis, kui sel teisel sellest aimugi pole." (lk 36)
136. rida:
* Tädi Elma tuleb sööma melanhoolse näoga. Mina annan ju alati solvumiseks põhjust. See rikutud tänapäeva noorus! Olen laste mängudeks liiga vana. Saan tuleval kuul seitseteist. (lk 51)
* Ei tea, miks need vanad kohe peaaegu kõik sihukest tsirkust armastavad. Ise teavad küll, mis neil üksteisest vastastikku loota on, aga ikka teevad näo, et kohe kole suured tunded ja [[õilsameelsus]] ja jõle kirgedemöll. (lk 51)
* Kokkuvõttes on minu mutt siiski ainukene täiskasvanud inimene, kellest [[lugupidamine|lugu saab pidada]]. Kindla peale.
:Juba see üksi teeb ta teistest inimestest pea jagu kõrgemaks, et ta vanamehe õigel ajal ära ajas või vähemasti vabalt minna laskis ega veeretanud süüd kellegi kaela. Ei hakanud märtrit mängima — "ühine majapidamine" pole aga tema juures kunagi mingit rolli mänginud. (lk 55)
148. rida:
:Ilged roomajad niisugused.
:Üldiselt ma ei kannata, kui inimesed teevad ennast nii tohutu tähtsaks, aga ise on nagu rapitud kalad. Ilma peata ja seest õõnsad. Ja seljataga susimist ei kannata ma ka silmaotsaski. Olen meie tüdrukuid sellepärast koosoleku ees mitu korda liistule tõmmanud. Ega nad siis midagi mõistlikku vastu ka ütelda ei oska. Muudkui jahvatavad viimases hädas oma kommunistlikku moraali, aga ise ei taipa absoluutselt, millega seda süüakse. Vastikud pugejad!
:Kui küsid mõne sihukese [[printsipiaalsus|printsipiaalse]] puujumala käest, et mis asi see [[kommunistlik moraal]] sinu meelest siis õige on, teeb ta näo, nagu oleks teda hingepõhjani solvatud. Tegelikult ei oska sihuke kitsekene lihtsalt tuhkagi vastata.
:Üldse aga saan ma poistega poole paremini läbi. Algusest peale. Peamiselt sellepärast, et nad nii hirmsasti ei latra ega iga asja peale ei ihiita. Ja siis ei seedi ma hästi ka jõuetuid. Niisuguseid pooltooreid klimpe nagu meie tüdrukud. Juba on neil kehalises vabandus, juba puuduvad koosolekultki "tervislikel põhjustel" ja harilikust mensisepäevast tehakse mõnikord sihuke number, et kutsu [[kiirabi]] kohale ja anna hapnikupatja. Ausõna. (lk 58)
* Noh, Peeter ei ole näost üldse ilus. Hiiglama kõvasti neegri moodi. Nina, silmad ja suu. Üldse ikka täitsa [[neeger]] kohe. Aga minule just see meeldib. Jubedalt. Ma värviksin ta veel mustaks ka. (lk 59)
* Kuigi mõnikord ma tahaksin päris heameelega teada, kuidas seda tehakse. Noh,
* Poisiga kahekesi! Tobe! Niisugustel õhtutel pole tegelikult üldse mingit üksi- või kaksiolemisi. See on lihtsalt mingi tohutu [[olemine]]. Nagu... nagu oleks üks võimas [[ainsus]] selles muidu nii ärritavas
* Ja meie peaksime veel vanadest [[lugupidamine|lugu pidama]]?!
:Kui saaks kõik ometi kord endast välja oksendada. Nii et mitte ühtegi mõtteribakest sellest järele ei jääks. Nagu poleks olnudki. (lk 60)
* Kedagi aidata tema füüsilises abituses on ometi miljon korda loomulikum ja mõistlikum kui kaitsta ennast igasuguste jõledate tüüpide eest, nagu... nagu näiteks isegi mu enda lihane onu tegelikult on. (lk 60)
| |||