Erinevus lehekülje "Kuulekus" redaktsioonide vahel

Lisatud 1277 baiti ,  2 kuu eest
resümee puudub
 
{{toimeta}}
 
==Proosa==
* Meie [[inimene|inimesed]] on harjunud olema kuulekad, [[sõjad]] ja [[okupatsioon]]id on meid selliseks teinud, paljud ettevõtlikud inimesed on ära sõitnud. Meie [[valija]] laseb ennast mõjutada, [[meedia]] kirjutab pidevalt, et meie [[metsandus]]ega on kõik korras jne. Äsja rääkis [[raadio]]s sama ka [[peaminister]]. Teisiti arvajaid naeruvääristatakse, esimene sõna on "puukallistajad", siis tulevad sõnad "[[emotsioon]]id" ja "[[müüdid]]", "[[folkloor]]". Arvama peab nii, nagu [[ülemus]] ütleb.
** [[Toomas Frey]], intervjuu: Andres Põld, [https://www.ohtuleht.ee/862792/metsateadlane-toomas-frey-me-oleme-oma-metsa-juba-seitse-aastat-ette-ara-raiunud "Metsateadlane Toomas Frey: me oleme oma metsa juba seitse aastat ette ära raiunud!"], Õhtuleht, 5. märts 2018
* Sõnatu kuulekuse puhul võidakse arvata, et see ei nõuagi [[tahtepingutus]]t, vaid tundub kergena ja mitte [[sundus]]ena; kui aga [[naine]], [[laps]], [[sugulane]] või [[sõber]] täidab meie soove torisedes ja [[vastumeelsus|vastumeelselt]], oma rahulolematust ja [[pahameel]]t varjamata, peaks nende ilmne [[kannatused|kannatus]] nende [[teene]]t meie [[silm]]is suuresti tõstma.
** [[Henry Fielding]], "[[Tom Jones]]" 11. raamat, 5. peatükk
 
* Ei. sul oli veel rikkust liialt. Sul oli veel poeg, kuueteistkümneaastane tarkade silmadega poiss. Et ta Tollimäel üleliigne oli ja et teda mujal rohkem vajati, seda said sa üsna varsti teada. Konksristiga kutse käskis seesugused poisivemblad kõik pealinna "[[abiteenistus]]se" tuua.
:Sa ise läksid oma viimast poega viima. See oli pikk ja vaevarikas teekond, aga ometi lõppes ta liiga ruttu. Viimast korda istusid sa selle lapsega kõrvuti heinakotil ja vana Ükssilm astus komistades ning noruspäi kägiseva vankri ees. Te sõitsite üle tühjaks jäänud põldude, läbi ladvutuiks lastud metsade, läbi laastatud maa. Te ei rääkinud palju, teil olid kummalgi omad mõtted, omad rasked [[aimdus]]ed, oma võimetuse tunne. Võib-olla küsisid sa seal kägiseval vankril seda viimast [[ohvritall]]e viies, miks on sinus nii palju sõnakuulelikku orja, miks lased sa end piinata ja tappa, miks roomad sa käpuli ega jaksa end sirgu ajada. Võib-olla sa küsisid, aga võib-olla ka mitte. Tõenäoliselt istusid sa samasuguses tuimas [[tardumus]]es, nagu olid istunud su esivanemad, kes peksupingil lasksid end vemmeldada ja oma seljast naharibasid lõigata. (lk 64-65)
* [[Veera Saar]], "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70
 
 
[[Kategooria:Psühholoogia]]
24 050

muudatust