Redaktsioon: 28. veebruar 2021, kell 20:03 redigeeri Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 52 031 muudatust Uus lehekülg: ' ==Proosa== * Tavaliselt sajab päev enne peaproovi äpardusi nagu küllusesarvest. Trupis puhkevad lausa epideemiatena gripp, angiin, kopsupõletik, pleuriit, pimesoolep...'		Viimane redaktsioon: 28. märts 2021, kell 01:39 redigeeri eemalda Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 52 031 muudatust Resümee puudub
3. rida: * Tavaliselt sajab päev enne peaproovi äpardusi nagu küllusesarvest. Trupis puhkevad lausa [[epideemia]]tena [[gripp]], angiin, kopsupõletik, pleuriit, pimesoolepõletik ja muud tõved. "Katsuge, kui kõrge palavik mul on?" puhub meespeaosaline nagu [[teekann]]u torust [[autor]]ile [[kõrv]]a tulist auru. "Ma peaksin minema ja voodisse heitma, vähemalt nädalaks ajaks," kähistab ta, lämbudes [[köha]] käes, ning vahib autorit [[pisar]]aist märgade ning etteheitvate [[silm]]adega nagu tapale viidav ohvritall. (lk 22) ** [[Karel Čapek]], "Kuidas sünnib näitemäng". Tõlkinud Lembit Remmelgas, illustreerinud J. Čapek. Tallinn: Perioodika, 1981, Loomingu Raamatukogu nr 45/46 * Ei. sul oli veel rikkust liialt. Sul oli veel poeg, kuueteistkümneaastane tarkade silmadega poiss. Et ta Tollimäel üleliigne oli ja et teda mujal rohkem valati, seda said sa üsna varsti teada. Konksristiga kutse käskis seesugused poisivemblad kõik pealinna "[[abiteenistus]]se" tuua. :Sa ise läksid oma viimast poega viima. See oli pikk ja vaevarikas teekond, aga ometi lõppes ta liiga ruttu. Viimast korda istusid sa selle lapsega kõrvuti heinakotil ja vana Ükssilm astus komistades ning noruspäi kägiseva vankri ees. Te sõitsite üle tühjaks jäänud põldude, läbi ladvutuiks lastud metsade, läbi laastatud maa. Te ei rääkinud palju, teil olid kummalgi omad mõtted, omad rasked [[aimdus]]ed, oma võimetuse tunne. Võib-olla küsisid sa seal kägiseval vankril seda viimast ohvritalle viies, miks on sinus nii palju [[sõnakuulelikkus\|sõnakuulelikku]] orja, miks lased sa end piinata ja tappa, miks roomad sa käpuli ega jaksa end sirgu ajada. Võib-olla sa küsisid, aga võib-olla ka mitte. Tõenäoliselt istusid sa samasuguses tuimas [[tardumus]]es, nagu olid istunud su esivanemad, kes peksupingil lasksid end vemmeldada ja oma seljast naharibasid lõigata. (lk 64-65) * [[Veera Saar]], "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70 [[Kategooria:Religioon]]

Ohvritall: erinevus redaktsioonide vahel