Surm: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
41. rida:
* Ja Johanna võtab ennast kätte ja läheb ja laenab naabrite käest [[ENE]] kuuenda köite, et lõppude lõpuks ometi järele uurida, mis asi on pastinaak, aga ta jalg libiseb jäätunud trepil ja ta murrab [[reieluu]] ja haiglas tõmbab tuul [[palat]]ist läbi ja Johanna jääb [[kopsupõletik]]ku, ja Riina, kes nüüd arsti loal ema iga päev vaatamas võib käia, saab esimest korda kuulda, et ema on nooruses tahtnud saada lõvitaltsutajaks, ju siis on Johanna tõesti haige, et ei tea enam, mida ta räägib, ja veel räägib ema vanaisast, kes istub lõvipuuri ees loojuva päikese paistel, ja muretseb, kas lõvidel on küllalt süüa. ''Stecknadel'', ütleb Johanna, ''kissen'', sosistab ta veel, aga ''kirchen'' ei tule enam üle ta huulte, ja ega seda ole tarviski, Riina ei saa nagunii enam midagi aru. Võibolla Johanna ei tahagi, et tütar aru saaks, ta tahab ehk ainult veel surivoodil oma [[saladus]]est rääkida, aga nii, et see teiste kõrvu ei jõuaks, ja tema auks peab ütlema, et ta saab sellega hakkama. Johanna maetakse ilusal päikesepaistelisel talvepäeval ja tema haual mängib puhkpilliorkester. Koos Johannaga kaob Stecknadelkissenkirchen Austria kaardilt. Mis ongi väga hea, sest sellise kummalise nimega kohta ei saa ju tõepoolest olemas olla. Ja lõvid ei söö mitte iialgi pastinaaki. Ja mis asi see pastinaak ikkagi on? (lk 35)
** [[Astrid Reinla]], "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987
 
 
* Ei ole midagi parata, kord saabub [[õhtu]] ja sul on kaks kätt rinna peal risti.
:Tolli Tidrikule saabus see õhtu küll liialt järsku, ei antud talle mahti [[videvik]]utundi pidada ega mahedat [[päikeseloojang]]ut vaadata. [[Kolhoos]]i täkkudega oli tegemist kuni viimse tunnini, nende [[hobuseraud|kabjaraudade]] ja [[kabjanael|krihvinaelte]] pärast tuli muretseda viimse minutini. Kõige vihasema lahingu pidas Tidrik maha just enne õhtut, sõimas [[kolhoosiesimees|esimehel]] kere täis ning põrutas: "Või temal pole [[hobune|hobust]] vaja! Aga mina ütlen, et tuleb veel aeg, kus sa hobuse jalajäljele suud annad!" Põrutas niiviisi ja pööras esimehele selja. Läks läbi [[tall]]iks kohendatud rehealuse poolpimedasse [[rehetuba|rehetuppa]], istus seal ajahambast järatud [[pink|pingile]] ja sirutas sõnnikused [[kummik]]ud välja. Tundis, kuidas tuline [[viha]] temas kees inimese vastu, kel jätkub [[võim]]u ja [[vägi|väge]] suurte hingetute rauakolakate [[ostmine|ostmiseks]], aga natukest ei jätku mõne kümne krihvinaela jaoks. Hobused kõndigu libedaga palja jalu, komistagu vormituks kulunud [[kabi|kapjadega]] jäisel teel, kukkugu virtsa-aami ees kas või põlvili! Ptüi, kurat! Tidrik sülitas kummikuninade vahele, tahtis hinge kergeks sülitada, aga mitte ei aidanud — põues pressis ja kirmendas. Laskis korraks [[silm]]ad kinni, et ehk siis see vihaviirg vaibub — ja ei jaksanudki neid enam lahti teha. Oligi õhtutunnike käes.
:Nüüd lamas Tolli Tidrik oma viimses sängis, palju uhkemas ja palju kallimas, kui tal iganes oli olnud. [[Kolhoos]] oli selle ostnud, See maksis hoopis rohkem kui peotäis kabjanaelu, mida vana Toll oli nõudnud. (lk 47)
* Aga kui ühel hommikul oli su parem hobune karjamaakraavis selili, jalad püsti, polnud sul enam isu unistada. On ju hobune nii sandisti loodud, et tal seliliasendis kuigi kaua hing sees ei seisa. Ka künnivaos võib ta koolda, kui ta [[püherdamine|püherdades]] sinna juhtub sattuma. Iga päev seda [[õnnetus]]t muidugi ei juhtu. Aga sinul tuli see pauk nüüd vastu võtta. (lk 55)
* Kas sa mäletad nendest päevadest oma naist? Kas sa mäletad teda, kes langes kokku nagu kott, kibedad [[süüdistus]]sõnad suus:
:"Sinu, patuse pärast, sinu, roojase pärast pidi tema surema..."
:Sa ei vaielnud vastu ega küsinud, miks siis ühe patuse pärast kahte [[süütu]]t karistatakse. Sa tundsid, et oled [[süü]]di, oled süüdi selles, et ei mõistnud [[poeg]]a kasvatada seesuguseks, keda poleks suutnud väärata [[püssikuul]] ega surmatuul. (lk 63)
* [[Veera Saar]], "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70
 
==Draama==