Hobune: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
35. rida:
:Must jõudis vao otsa - ja mis siis? Ta sööstis otsustavalt, sammu aeglustamata, läbi [[nõges]]epadriku ja nõtkete [[paju]]okste. Ader lohises mööda maad, hüples ja jättis järele mustava vao, nii sirge ja ühtlase nagu [[joonlaud|joonlauaga]] tõmmatud. Ainult et [[kartul]]eid seal ei kasvanud, kartuli[[põld]] oli juba mõni aeg tagasi lõppenud ja see paik ei vajanud üldse mingit harimist. (lk 46)
* [[Asta Kass]], "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006
* Ei ole midagi parata, kord saabub [[õhtu]] ja sul on kaks kätt rinna peal risti.
:Tolli Tidrikule saabus see õhtu küll liialt järsku, ei antud talle mahti [[videvik]]utundi pidada ega mahedat [[päikeseloojang]]ut vaadata. [[Kolhoos]]i täkkudega oli tegemist kuni viimse tunnini, nende [[hobuseraud|kabjaraudade]] ja [[kabjanael|krihvinaelte]] pärast tuli muretseda viimse minutini. Kõige vihasema lahingu pidas Tidrik maha just enne õhtut, sõimas [[kolhoosiesimees|esimehel]] kere täis ning põrutas: "Või temal pole hobust vaja! Aga mina ütlen, et tuleb veel aeg, kus sa hobuse jalajäljele suud annad!" Põrutas niiviisi ja pööras esimehele selja. Läks läbi [[tall]]iks kohendatud rehealuse poolpimedasse [[rehetuba|rehetuppa]], istus seal ajahambast järatud [[pink|pingile]] ja sirutas sõnnikused [[kummik]]ud välja. Tundis, kuidas tuline [[viha]] temas kees inimese vastu, kel jätkub [[võim]]u ja [[vägi|väge]] suurte hingetute rauakolakate [[ostmine|ostmiseks]], aga natukest ei jätku mõne kümne krihvinaela jaoks. Hobused kõndigu libedaga palja jalu, komistagu vormituks kulunud [[kabi|kapjadega]] jäisel teel, kukkugu virtsa-aami ees kas või põlvili! Ptüi, kurat! Tidrik sülitas kummikuninade vahele, tahtis hinge kergeks sülitada, aga mitte ei aidanud — põues pressis ja kirmendas. Laskis korraks [[silm]]ad kinni, et ehk siis see vihaviirg vaibub — ja ei jaksanudki neid enam lahti teha. Oligi õhtutunnike käes.
:Nüüd lamas Tolli Tidrik oma viimses sängis, palju uhkemas ja palju kallimas, kui tal iganes oli olnud. Kolhoos oli selle ostnud, See maksis hoopis rohkem kui peotäis kabjanaelu, mida vana Toll oli nõudnud. (lk 47)
* Mulda oli Tidrik kogu eluaja sosinud, mulda ta ei kartnud, mulda ta armastas. Jah, hobuseid muidugi ka, aga hobustest pole [[piibel|piiblisõnas]] suurt juttu, seepärast ei tasunud lootagi, et õpetaja nendest kirstu juures rääkima hakkaks. Ei maksa ju kelleltki nõuda rohkem, kui ta suudab. (lk 48)
* Aga kui ühel hommikul oli su parem hobune karjamaakraavis selili, jalad püsti, polnud sul enam isu unistada. On ju hobune nii sandisti loodud, et tal seliliasendis kuigi kaua hing sees ei seisa. Ka künnivaos võib ta koolda, kui ta [[püherdamine|püherdades]] sinna juhtub sattuma. Iga päev seda [[õnnetus]]t muidugi ei juhtu. Aga sinul tuli see pauk nüüd vastu võtta. (lk 55)
* Sel moel kaapisid sa ikka tähtsamad [[maksud]] kokku ja kui just õigeks ajaks kõike ei jõudnud, mõistis tuttav [[pristav]] küsimatagi, et kirja tuleb panna ikka seesama märahobune, kelle vanus teadmata ja kel üksainus silm ja keda keegi osta ei himustä. Niiviisi rippus su truu sõber mitmeid-setmeid kordi oksjonitulbal ja küllap oma suure [[tänutunne|tänutunde]] selle looma vastu kandsidki hiljem kolhoosihobustele üle. (lk 59)
* On tõsi seegi, et sa ometi ei saanud lahti iganditest oma mõttelaadis ja et sa hoidsid neid hobuseid ning hoolitsesid nende eest, otsekui kuuluksid need üksnes sulle. Sa sõimasid läbi [[karjak]]u, kui see jättis hobuse konutama lauda juurde, rangid kaelas; sa hurjutasid [[brigadir]]i, kes kihutas hobuse vahule ja unustas selle siis kontori ukse taha mitmeks tunniks seisma; sa haugutasid agronoomi, kes laskis vankrile laduda nii suured [[koormad]] rasket [[mineraalväetis]]t, et hobune end pehmel põllul sirgeks pidi venitama, ja sa ei unustanud esimehelegi ütlemata, niis öelda oli tarvis. Ja kõike seda ei teinud sa mitte üks ega kaks korda, sa tegid seda nii tihti, kui pidasid tarvilikuks ja ikka niisugusel moel, nagu oleksid su sahtlis alles nüüd tõelised peremehepaberid. (lk 69-70)
* [[Veera Saar]], "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70
==Luule==
| |||