Nälg: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
2. rida:
'''Nälg''' on soov ja vajadus saada [[toit]]u.
==Proosa==
* Mõni [[tund]] hiljem, parajasti siis, kui [[öö]] hakkas juba tasapisi minema hiilima, ärkas [[Puhh]] äkki mingist imelikust [[tühjus]]etundest. Seda oli Puhh varemgi tundnud ja teadis, mida see tähendab. See oli nälg!
** [[A. A. Milne]], "[[Karupoeg Puhh]]". Tõlkinud [[Valter Rummel]], värsid tõlkinud [[Harald Rajamets]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 47
11. rida ⟶ 12. rida:
* Siis oli nälg. Kõik, mis toodeti, läks rindele. [[Onn]]id olid tehtud savist, sõnnikust ja lubjast, ma mäletan, et me kraapisime seda ja sõime [[küüslauk|küüslauguga]], maitses hästi. Vanaema arvas, et ju seal siis on mingid vitamiinid või mineraalid, mida lapsed vajavad, et me seda närisime. Ema ja vanaema käisid [[sovhoos]]is tööl ja tõid vahel mõru putru, mida tuli panna hammaste taha ja teed peale rüübata. Piisavalt oli sihvkasid, nagu öeldi, ehk [[päevalilleseemned|päevalilleseemneid]], mida perenaine kasvatas ja lubas meil süüa. Need on muidugi väga toitvad. (lk 14)
** [[Ingrid Rüütel]], "Ingrid Rüütel. Sünniaasta 1935", rmt: "Muutudes endaks jääda. Valik meenutusi, artikleid, uurimusi" Tallinn: TEA Kirjastus, 2010
* Hilja häbenes oma suurt söögiisu — teda piinas nüüd alaline näljatunne. Ta käsivarred ja sääred venisid iga päevaga pikemaks ja Hilja uskus, et need on seest õõnsad ja sinna see toit kõik lähebki, nii et kõht jääb poolikuks. Mõnigi kord oleks ta üksi tühjaks söönud suure savikausi, kust perenaine igaühele kulbiga tõstis. Kui sööjate lusikad taldriku põhjast sinise tangusupi viimaseid tilku kaapisid, seisid perenaise käed juba ammugi vagusi süles,
:"Miks sa ei söö?" päris Noor-Jaan.
:"Palju see inimene ikka jõuab süüa!" vastas perenaine ja vaatas vasakut suunurka tõstes niisugusel pilgul üle sööjate, nagu polekski need inimesed, vaid mingid arusaamatud elukad. (lk 8)
* [[Veera Saar]], "Õnnesärgis", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 5-15
==Luule==
| |||