Erinevus lehekülje "Aed" redaktsioonide vahel

Lisatud 1231 baiti ,  1 kuu eest
resümee puudub
'''Aed''' on inimese piiritletud ja aianduslikult kasutatav maa-ala ja sellel kujundatud elukeskkond koos selle elustikuga.
 
==Piibel==
 
* Ja Issand Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna [[inimene|inimese]], kelle ta oli valmistanud.
:9 Ja Issand Jumal laskis maast tõusta kõiksugu [[puu|puid]], mis olid armsad pealtnäha ja millest oli hea süüa, ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu.
* [[Ülemlaul]], laul 4, salmid 12-16
 
==Proosa==
 
 
* Aed lehkab [[sõnnik]]u ja [[õis|õite]] [[lõhn]]ast,
:muld [[must]] kui [[siid]].
* [[Juhan Liiv]], "Üks suve päev"
 
 
* "Ah jaa – peaasi! – selle lühikese aja jooksul, mis te (jälle "Teie", olgu siis pealegi lõpuni "Teie") kodus viibite, olete Ülesoo koha peris ilusaks muutnud. Nüüd puudub Teil veel nägus rohuaed. Siin olles puutus see mulle kohe silma; kas olete ise selle peale mõtelnud? Rajal on noori [[õunapuu|õunapuid]] küll – [[sügis]]el võite sealt võtta, niipalju kui tahate."
** [[Oskar Luts]], "Suvi". (Teele kiri Tootsile)
:See teeb umbes sama välja, kui su nimi on Heathcliff ja sa tahad terve [[õhtu]] aias veeta, karjuda "Cathy!" ja peaga vastu [[puu]]d taguda. (lk 18)
* [[Helen Fielding]], "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998
 
 
* Kuigi suuruke see "seekide" kapsamaalapp polnud ja selle alumine, allikapoolne äär oli nii niiske, et kasvatas ainult lopsakat seamaltsa. Kuid see serv, mis ulatus pinumaa taha, oli rammusaks väetatud tuha, solgi ja kõige sellega, mis igal hommikul madalatest ustest vanades ämbrites ja pottides välja tassiti. Seal luhtasid kartulipealsed alati nii lopsakalt, et vajusid maha, kapsapead kasvasid lõhki ja kaalikad kippusid seest õõnsaks jääma. Igal vanakesel oli oma vagu või kaks, mille ümber jätkus tegevust terveks suveks. Hommikust õhtuni kummardasid ja köögutasid kustuva silmavalgusega eidekesed ja halli habemega taadikesed oma maaraasukese kohal, põlvitasid vagude vahel, kastsid, kobestasid ja rohisid, urgitsesid vanade köntis sõrmedega porgandisabade ja peedipabulate ümber, imetlesid ja hellitasid oma viimast tööd. Ja talvelgi oli neil asja pinumaa taha. Sinna kandsid nad kõik, mis nende kehvast elust üle jäi; seal käisid nad vaatamas päikese tõusu ja kevade tulekut, seal ootasid lume sulamist ja aega, mil kündja jälle "põllule" võiks ilmuda. (lk 34)
* [[Veera Saar]], "Miks Tarumi Jaak läks turvast sööma", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 33-37
 
 
==Luule==
* Aed lehkab [[sõnnik]]u ja [[õis|õite]] [[lõhn]]ast,
:muld [[must]] kui [[siid]].
* [[Juhan Liiv]], "Üks suve päev"
 
 
22 994

muudatust