Matus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
3. rida:
'''Matus''' ehk matused on surnu ärasaatmise tseremoonia, mis on eri kultuurides ja komberuumides suuresti varieeruv.
 
==Proosa==
 
* Kõige muuga võiks Kiir [[jumal]]a ja [[piibel|pühakirja]] abil leppida, aga mitte iialgi selle teadmisega, et Teele on Tootsi eluseltsiline.
:Kui Tootsi asemel oleks Arno Tali, noh, siis poleks sinna midagi parata, see oleks ikkagi enamvähem loomulik. Aga Toots! Toots! Teele läheb siis Ülesoole elama, magab selle purlakuga ühes kambris, või koguni... Neile tekivad [[laps]]ed ja muud niisugused asjad ja... Ei, ennemini lase Teele parem surra, siis läheks temagi, Kiir, matusele ja leinaks oma kaotatud [[õnn]]e.
* [[Oskar Luts]], "[[Suvi (Luts)|Suvi]]". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 122-123
 
 
 
<poem>
[[Torm]] kui puudelatvu murrab vastu [[katus]]t,
vennad roimarid, siis peame meie matust.
Don Ramoni mäletame, juhti julma,
tema matust pühitseme koos kui [[pulm]]a.
/---/
Sinu matust koos me peame nüüd kui pulma,
kordap meilgi jagada su [[saatus]]t julma.
Sinu laiba tõime mustas pidutõllas.
Don Ramon, ka meie lõpp on [[võllas]].
</poem>
* [[Heiti Talvik]], "Don Ramon" kogust "Palavik" (1934)
 
 
 
 
33. rida ⟶ 16. rida:
 
 
* Suri ema eluaegne [[sõbranna]]. Ema tuli matuselt. Väsinud. Heitis ridiküli hooletult [[diivan]]ile ja võttis matusemuljed lühidalt kokku: "Einoh, nad teevad seal kiirabihaigla surnukuuris ikka täitsa imet. Epp pole elu seeski nii hea välja näinud kui kirstus!"
:Ta väsinud hääles kõlas siiras [[kadedus]].
* [[Ave Alavainu]], "50:50. Elueklektika". Mälestusteraamat. Ajakirjade Kirjastus, 2016, 2. trükk, lk 30
 
 
* Väike [[rahvas]] peab enda säilitamiseks saama vahel kobarasse koguneda, nagu [[mesilased|mesilaspere]] [[talv]]el külmaga oma [[taru]]s seda teeb, peab saama tajuda seda [[tunne]]t, et on kuidagiviisi ühendatud, et ümber on teised omasugused, tundma sidet... Seda tunnet said [[eestlased]] matuste ja öö[[laulupidu]]de kaudu.
** [[Mari Saat]], "Matused ja laulupeod", Petrone Print, 2015, lk 77
 
* Igatahes oli kõik viisipäraselt kombes, punaõielised pärjad ja [[alpikann]]i-potidki kena rõngana ümber [[kirst]]u ja saatjatel puhtad lappes nuturätikud peos, kui [[kirikhärra]] nähtavale ilmus. Jumal ise teab, kes oli teda kutsunud või kust oli ta tulnud, aga seal kirstupäitsis ta seisis oma laias mustas [[talaar]]is, valged [[lõkmed]] lõua all ja hõberist rinnal. Pikka juttu temalt ei oodatud, sest mis pikka juttu võib oodata sellelt, kes lahkunust rohkem ei tea, kui et ta oli kahejalgne. Oodati üksnes seda, et ta ütleks need õiged ja tõsised sõnad: "[[Muld|Mullast]] oled sina võetud ja mullaks pead sina jälle saama!" Midagi paremat poleks mõistnud vanale Tollile keegi öelda, ei esimees, ei [[agronoom]] ega ükski [[naaber]]. Mulda oli Tidrik kogu eluaja sosinud, mulda ta ei kartnud, mulda ta armastas. Jah, hobuseid muidugi ka, aga hobustest pole [[piibel|piiblisõnas]] suurt juttu, seepärast ei tasunud lootagi, et õpetaja nendest kirstu juures rääkima hakkaks. Ei maksa ju kelleltki nõuda rohkem, kui ta suudab. (lk 48)
* Oma esimest poega ei kandnud sa kirstus väravast välja, nagu olid aastate eest kandnud äia, keda sa ei tundnud ega kellest midagi ei teadnud. Sa viisid ta lihtsas saelaudadest kokkulöödud kastis aeda vanade õunapuude alla, aga sinnagi oli sul raske teda kanda. Küürus ja köökus astusid sa kasti kandes, su jalad käisid risti hullemini kui neil taatidel, keda sa omal ajal ruttasid aitama. Sind ei tulnud keegi aitama ega toetama. Pooljuhuslik kuul oli teinud su korraga [[bandiit|bandiidi]] isaks, kellest kõik naabrid eemale tõmbusid. (lk 62-63)
** [[Veera Saar]], "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70
 
 
==Luule==
 
<poem>
49. rida ⟶ 45. rida:
 
 
<poem>
 
[[Torm]] kui puudelatvu murrab vastu [[katus]]t,
 
vennad roimarid, siis peame meie matust.
* Suri ema eluaegne [[sõbranna]]. Ema tuli matuselt. Väsinud. Heitis ridiküli hooletult [[diivan]]ile ja võttis matusemuljed lühidalt kokku: "Einoh, nad teevad seal kiirabihaigla surnukuuris ikka täitsa imet. Epp pole elu seeski nii hea välja näinud kui kirstus!"
Don Ramoni mäletame, juhti julma,
:Ta väsinud hääles kõlas siiras [[kadedus]].
tema matust pühitseme koos kui [[pulm]]a.
* [[Ave Alavainu]], "50:50. Elueklektika". Mälestusteraamat. Ajakirjade Kirjastus, 2016, 2. trükk, lk 30
/---/
 
Sinu matust koos me peame nüüd kui pulma,
 
kordap meilgi jagada su [[saatus]]t julma.
 
Sinu laiba tõime mustas pidutõllas.
* Väike [[rahvas]] peab enda säilitamiseks saama vahel kobarasse koguneda, nagu [[mesilased|mesilaspere]] [[talv]]el külmaga oma [[taru]]s seda teeb, peab saama tajuda seda [[tunne]]t, et on kuidagiviisi ühendatud, et ümber on teised omasugused, tundma sidet... Seda tunnet said [[eestlased]] matuste ja öö[[laulupidu]]de kaudu.
Don Ramon, ka meie lõpp on [[võllas]].
** [[Mari Saat]], "Matused ja laulupeod", Petrone Print, 2015, lk 77
</poem>
* [[Heiti Talvik]], "Don Ramon" kogust "Palavik" (1934)
 
==Välislingid==