Matus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
23. rida:
* Väike [[rahvas]] peab enda säilitamiseks saama vahel kobarasse koguneda, nagu [[mesilased|mesilaspere]] [[talv]]el külmaga oma [[taru]]s seda teeb, peab saama tajuda seda [[tunne]]t, et on kuidagiviisi ühendatud, et ümber on teised omasugused, tundma sidet... Seda tunnet said [[eestlased]] matuste ja öö[[laulupidu]]de kaudu.
** [[Mari Saat]], "Matused ja laulupeod", Petrone Print, 2015, lk 77
* Igatahes oli kõik viisipäraselt kombes, punaõielised pärjad ja [[alpikann]]i-potidki kena rõngana ümber [[kirst]]u ja saatjatel puhtad lappes nuturätikud peos, kui [[kirikhärra]] nähtavale ilmus. Jumal ise teab, kes oli teda kutsunud või kust oli ta tulnud, aga seal kirstupäitsis ta seisis oma laias mustas [[talaar]]is, valged [[lõkmed]] lõua all ja hõberist rinnal. Pikka juttu temalt ei oodatud, sest mis pikka juttu võib oodata sellelt, kes lahkunust rohkem ei tea, kui et ta oli kahejalgne. Oodati üksnes seda, et ta ütleks need õiged ja tõsised sõnad: "[[Muld|Mullast]] oled sina võetud ja mullaks pead sina jälle saama!" Midagi paremat poleks mõistnud vanale Tollile keegi öelda, ei esimees, ei [[agronoom]] ega ükski [[naaber]]. Mulda oli Tidrik kogu eluaja sosinud, mulda ta ei kartnud, mulda ta armastas. Jah, hobuseid muidugi ka, aga hobustest pole [[piibel|piiblisõnas]] suurt juttu, seepärast ei tasunud lootagi, et õpetaja nendest kirstu juures rääkima hakkaks. Ei maksa ju kelleltki nõuda rohkem, kui ta suudab. (lk 48)
* Ja nõndaviisi jõudsid sa Tollimäe väravasse, kust taaditudid kandsid parajasti välja ühe omasuguse [[kirst]]u. Nähes, kuidas kandjate jalad risti käisid, lõid sa oma noored käed külge ja torkasid tugeva õla kirstunurga alla. Et sind kiire taga ei ajanud, läksid sa [[surnumatja]]tega kaasa, aitasid kirstu [[haud]]a lasta ja haua kinni visata. Ja et sul pärast sedagi polnud ruttu, istusid sa tühjaks jäänud [[vanker|vankri]] servale ning sõitsid [[leinamaja|leinamajja]], et koos teiste [[peielised|peielistega]] võtta teenitud kehakinnitust. Kas sind keegi kutsus või ei, mis tähtsust sellel on — õige mees peab ikka ise oma samme seadma. (lk 50)
* Oma esimest poega ei kandnud sa kirstus väravast välja, nagu olid aastate eest kandnud äia, keda sa ei tundnud ega kellest midagi ei teadnud. Sa viisid ta lihtsas saelaudadest kokkulöödud kastis aeda vanade õunapuude alla, aga sinnagi oli sul raske teda kanda. Küürus ja köökus astusid sa kasti kandes, su jalad käisid risti hullemini kui neil taatidel, keda sa omal ajal ruttasid aitama. Sind ei tulnud keegi aitama ega toetama. Pooljuhuslik kuul oli teinud su korraga [[bandiit|bandiidi]] isaks, kellest kõik naabrid eemale tõmbusid. (lk 62-63)
** [[Veera Saar]], "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70
==Luule==
| |||