Kirikuõpetaja: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
9. rida:
:Niisama nagu teisigi. [[Kellamees]] lööb kella, õpetaja loeb just needsamad sõnad, enamasti on see aga [[köster]], kes vallasurnud hauda paneb — [[hauakaevaja]]d ootavad niisamuti juures, [[labidad]] käes… "Issa, poja ja püha vaimu nimel, aamen!" Kuulajateks on kalmud, ristid, puud, köster ise ja hauakaevajad ning surnu tooja hobusemees.
* [[Juhan Liiv]], "[[Vari (Liiv)|Vari]]"
 
 
* Terve aasta jooksul ei kuulnud Tarumi Jaak nii palju tänu ning õnnistussõnu kui selle pooletunnise töö eest. Ta kuulis neid veel teine kordki, kui vedruga maa peeneks tegi, ja kolmas kord, kui adraga vaod sisse lükkas ning need vanakeste vahel õiglaselt ära jagas. "Aitäh, sa hea mees!" öeldi talle. "Aitüma ja ole sa tuhandest terve! Jumal õnnistagu sind ja su lapsemudisid..."
:Tahes-tahtmata pidi Jaak vanakesi võrdlema pastoriga, kes ealt ei jäänud neist palju maha, kuid saagiga polnud iialgi rahul. Kasvas kord oder missugune, tihe ja ilusa pika peaga. Ei õnnistanud hingekarjane poolemeest, et see nii ilusa vilja oli kasvatanud, vaid lausus: "Jaah, tihedam ta küll enam ei passiks, aga ta oleks võinud pikem olla — taevas ruumi küll!" (lk 35)
* Kuid nüüd, mil vana pastori aeg täis sai ja tema asemele asus äsja ülikooli lõpetanud noor mees, kadus muie vana Tarumi näolt. See oli kadunud juba siis, kui ta tuli uue kirikhärra juurest esimeselt jutuajamiselt, kus pidi uuendatama rendi- või pooleteraleping.
:"Noh?" päris naine, kui Jaak sisse astus ja raskelt istus.
:"Ta tahab meile jätta ainult allika vee," ütles mees.
:"On ta siis nii kitsi?" imestas naine.
:"Tal olla suured [[võlad]] — õppinud kümme aastat [[ülikool]]is." (lk 35-36)
* [[Veera Saar]], "Miks Tarumi Jaak läks turvast sööma", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 33-37
 
 
* Igatahes oli kõik viisipäraselt kombes, punaõielised pärjad ja [[alpikann]]i-potidki kena rõngana ümber [[kirst]]u ja saatjatel puhtad lappes nuturätikud peos, kui [[kirikhärra]] nähtavale ilmus. Jumal ise teab, kes oli teda kutsunud või kust oli ta tulnud, aga seal kirstupäitsis ta seisis oma laias mustas [[talaar]]is, valged [[lõkmed]] lõua all ja hõberist rinnal. Pikka juttu temalt ei oodatud, sest mis pikka juttu võib oodata sellelt, kes lahkunust rohkem ei tea, kui et ta oli kahejalgne. Oodati üksnes seda, et ta ütleks need õiged ja tõsised sõnad: "[[Muld|Mullast]] oled sina võetud ja mullaks pead sina jälle saama!" Midagi paremat poleks mõistnud vanale Tollile keegi öelda, ei esimees, ei [[agronoom]] ega ükski [[naaber]]. Mulda oli Tidrik kogu eluaja sosinud, mulda ta ei kartnud, mulda ta armastas. Jah, hobuseid muidugi ka, aga hobustest pole [[piibel|piiblisõnas]] suurt juttu, seepärast ei tasunud lootagi, et õpetaja nendest kirstu juures rääkima hakkaks. Ei maksa ju kelleltki nõuda rohkem, kui ta suudab. (lk 48)
* Aga siis tõusis läikiva peakupliga mustakuuemees kikivarvule ja teatas kõmiseval häälel: "...sest mina ei kuuluta teile mitte seda, mis teie ootate, vaid seda, mis minu amet käsib. Kui seesinane lahkunu oleks pannud selga [[puhtus|puhtad]] ilma roojamärgita riided ja tulnud enne surma Issanda [[armulaud|armulauale]], siis istuks ta nüüd pidurüüs õnnistegija jalge ees. Aga et ta seda ei teinud, siis peab ta täna oma Kohtumõistja ees seisma vanas määrdunud ja sandisti [[lehk]]avas [[kuub|kuues]]..."
:Neile, kes seisid kirstule kõige lähemal, tundus, et nende hukkamõistvate, ent üksnes ütlejat häbistavate sõnade ajal liikusid Tidriku puhmas[[kulm]]ud ja ta puhtaks kaabitud, ent juba jälle habemetüükaisse kasvada jõudnud [[nägu]] tõmbus [[muie|muigele]], otsekui tahtnuks öelda: "Mees, mis tead sina minu kuuest või sellest, kui puhas või must see kunagi on olnud!" Ja kaugemal seisjad nihkusid kirstule lähemale, nagu sooviksid nad kõik seista vana Tolli kõrval, kui see tõepoolest ei peaks tohtima taevase kohtumõistja ette astuda selles uhiuues [[ülikond|ülikonnas]], mis talle pärast surma selga tõmmati, vaid peaks sinna minema vanas, mitmekordselt lapitud ning mitmetest haisudest läbiimbunud kuues. Kõik need [[töö]]st ja [[vanadus]]est mühklikuks muutunud kätega mehed-naised tundsid hästi kadunut ja teadsid, missugust kuube ta eluajal oli kandnud. Sellepärast paistis neile, et õpetajahärra hukkamõistvad sõnad käisid nende kõigi kohta; nende [[süda]]med kihvatasid sees ja nende pilgud küsisid üksteisega risteldes: "Kes meist, kas sina või mina, peab sellele [[variser]]ile selgeks tegema, miks meie vennal pole olnud võimalik pidukuues ringi keksida?" Ja siitpeale ei kuulanudki nad enam võõra jutujorinat, sest nad olid ametis selle [[matusekõne]]ga, mis nad endamisi Tolli Tidrikule pidasid. (lk 48-49)
** [[Veera Saar]], "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70
 
[[Kategooria:Elukutsed]]