Jane Austen: erinevus redaktsioonide vahel

* [[Kirjanduslugu|Kirjanduslooliselt]] on Jane Austen huvitav [[paradoks]], kes ei võtnud õieti tooni mitte omaenda ajastult, vaid jäi paljuski truuks eelmise, [[Kaheksateistkümnes sajand|kaheksateistkümnenda sajandi]] vaimule, elas edasi juba möödunud või möödumas olevate aegade õhustikus. Tema romaanides[[romaan]]ides elustub maailm, mida poliitilised, sotsiaalmajanduslikud ja kultuurilised vapustused olid küll juba murendanud, kuid millest tubli tükk oli siiski veel alles, neis kangastub vaikne härrandlik maaelu oma väga praktiliste ideaalide[[ideaal]]ide ja väga ilmsete naeruväärsustega[[naeruväärsus]]tega. Mingis pealiskaudses mõttes oli ta ajast maha jäänud [[kirjanik]], kes veetis kogu elu idüllilistes[[idüll]]ilistes maakohakestes ja provintsilinnakestes, perekondliku[[perekond]]liku tutvusringi kitsa raami sees. (lk 355)

* Koos arvukate õdede-vendadega tegi ta just seda, mida peamiselt teevad tema tegelased kõigis kuues lõpetatud romaanis - käis külas ja võttis [[külaline|külalisi]] vastu, harrastas mitmesuguse sügavusastmega viisakat flirti[[flirt]]i, tantsis ballidel[[ball]]idel, mängis seltskondlikke mänge[[mäng]]e, abistas [[majapidamine|majapidamises]], luges raamatuid[[raamat]]uid, pidas kirjavahetust[[kirjavahetus]]t ja vestles, vestles, vestles. See oli tema maailm, ta tunnistas selle omaks ja hoidis sellest kinni. (lk 356)

* Kõik lõpetatud romaanid on kaunikesti sarnased, kõik nad varieerivad ühte ja sama põhiskeemipõhi[[skeem]]i: kangelannal[[kangelanna]]l on valida mitme pealtnäha pasliku džentelmeni vahel ja valik toimub vähemsoovitavate kandidaatide[[kandidaat]]ide elimineerimise meetodil. Iga kangelanna langeb algul eksiarvamuste ohvriks, millest tuleb vabaneda, et [[kampaania]] edukalt lõpule viia ja sisemist küpsust[[küpsus]]t saavutada. Jane Austen on [[iroonia|irooniline]] oma kangelaste, nende nõrkuste[[nõrkus]]te ja veidruste[[veidrus]]te, aga mitte selliste põhiväärtuste suhtes nagu perekonnaõnn, ühiskondlik [[tunnustus]] ja varanduslik kindlustatus. Selle täiskomplekti taotlemine oli keskmise inimese elusisuks Jane Austeni ajal nagu nüüdki, [[edu]] korraga kõigil kolmel rindel haruldane ja ebakindel, [[kompromiss|kompromislik]] leppimine õnne kolmainsuse kahe või üheainsagi komponendiga täitsa tavaline. (lk 358)

* See hiilgava loomupärase andega preili sattus saatuse[[saatus]]e tahtel elama väga piiratud väljavaatega pesakesse[[pesa]]kesse, kust ta surmatunnini välja ei pääsenud ega üritanudki pääseda. Aga selle, mis tal oli, oskas ta põhjani ammendada. Läbinägelikult, ürgnaiseliku detailimeelega sondeeris ta ainult seda, mida ta hästi tundis, ja korvas haarde kitsuse uuringute sügavusega[[sügavus]]ega. (lk 359)

* Suurem osa tema kirjanduslikust pärandist on kirja pandud söögilaua nurgal ja salaja. Räägitakse, et ta olevat koguni keelanud uksehingi[[uksehing]]i õlitada, sest nende kriuksumine hoiatas teda teiste tulekust. Aga kirjutama hakkas ta juba neljateistkümneaastaselt ja alustas — ''sic!'' — vägagi teravmeelse paroodiaga[[paroodia]]ga tollal väga moes olnud sentimentaalsele romaanile, kus kangelased tunnete üleküllusest muudkui [[minestus|minestasid]], [[käsi]] ringutasid ja armastusse[[armastus]]se surid. (lk 691)

* Oma suhtumist tegevusse ei väljenda ta kunagi aktiivse sekkumisega jutustusse, vaid kasutab esimesena inglise kirjanduses äärmiselt individualiseeritud dialoogi[[dialoog]]i, otsest kõnet, kusjuures tema tegelaste sõnad ei pruugi alati peegeldada nende tegelikku hingeseisundit, mida eksponeerib tegevuse käik. (lk 692)

* Austen on kaine pilguga [[vaatleja]], kes halastamatu selguse ja nõtke [[elegants]]iga maalib oma ajastust panoraami[[panoraam]]i, mis on nii detailirohke, et mõned neist tulevad nähtavale ja asetuvad oma kohale alles pärast tema [[romaan]]ide korduvat ja väga hoolikat lugemist. (lk 531-532)

* Raamatuid kirjutas Jane [[vallalisus|vallalise]] tädi kohustuste kõrvalt ja kokku tõid nad tema eluajal sisse ainult veidi üle tuhande ühesaja naela. Kes teab, võib-olla andis just see äärealal paiknemine ja pidev oht libiseda välja sellest maailmast, mida Austen pidas kalliks ja omaseks, tema [[pilk|pilgule]] erilise teravuse, aga ka suure soojuse, nii et meie, kes me vaatleme seda maailma läbi tema silmade, leiame end ikka ja jälle pöördumas sinna tagasi kui oodatud külalised, et jagada meile lähedaseks saanud tegelaste rõõme ja muresid. (lk 547)