Mai Murdmaa: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
20. rida:
* Tegelikult on igas elus [[moment]], kus inimene peab hakkama endaga tegelema. See hõlmab kõike, kogu tervikut - keha ja vaimu, [[elufilosoofia]]t, eetilis-moraalseid [[printsiip]]e. Kui oled pannud selle seemne maha, et hakkad oma [[vaimsus]]ega tööle, siis see [[seeme]] idaneb. Vahel võib suur [[õnnetus]] olla õnn - pead otsima teid, kuidas olukorda lahendada, [[kriis]]ist välja tulla. Ja kui leiad õige tee, siis võib see kriis osutuda [[õnnistus]]eks, tänu millele sa hoopis võidad.
** [https://kodutohter.ee/mai-murdmaa-loojaks-loodud "Mai Murdmaa - loojaks loodud"]. Intervjuu Lea Armele. Kodutohter, 29. august 2012
 
 
* Keegi ei ole maailmas enam talendist huvitatud. Paraku on see nii. Viimasel käigul lavastasin "Romeo ja Julia" Indianapolises, mida kriitika küllalt kõrgelt hindas. See ei tähenda, nagu ma arvaks, et Eestis pole mind piisavalt hinnatud, vastupidi, mul on 40 aastat olnud võimalus teha peaaegu kõike, mida ma tahan, kuigi teatud kompromisside hinnaga. Ma jäin justkui traditsioonilise kunsti ja avangardi vahele, olen olnud mõlemate jaoks rataste vahel. Ameerikas ollakse ses mõttes tolerantsemad, hinnatakse rohkem kvaliteeti, mitte kuhugi kuulumist.
* Lapsest saadik oli mul selline komme, et istusin alati, õlad tõstetud, käed rusikas -- seda mitte agressiivsusest, vaid sellepärast, et ma pidin oma energiat sisse tõmbama, mul ei olnud võimalusi seda realiseerida. Mäletan, kui istusin Metropolitani muuseumi suurel trepil, tundsin korraga, kuidas mu rusikad äkki lahti läksid ja õlad alla vajusid. Tundsin, et olen vabanenud sellest pingest, milles ma siin olin kogu aja olnud.
* Vene kultuur, mida ma kõige rohkem tunnen, on ju läbinisti didaktiline. Kõiki vene kirjanikke, ehk Tshehhov välja arvatud, iseloomustab tahe maailma parandada, mitte võtta teda sellisena nagu ta on. See maailmaparandamise tahe on ka mind jälitanud, kõige lähedasem kirjanik on mulle olnud Dostojevski. Viimasel ajal olen püüdnud sellest vabaneda. Olen hakanud lugu pidama Yeatsi ja Edgar Allan Poe loomingust, rohkem on hakanud huvitama ''kuidas''? ja vähem ''mida''?
* Enne kui läksime kuhugi gastrollile, käis Moskvast alati komisjon lavastust üle vaatamas. Seoses sellega ei julgenud ka meie keskkomitee ja kultuuriministeerium mind eriti tunnistada, kardeti nagu mingit kurja silma. No mis ma võin rääkida? "Joanna Tentatas" näiteks olid meil muidu valged trikood, aga Moskva komisjoni jaoks pidime valged põlled ette panema. Kui ma "Tuhkatriinuga" diplomit kaitsesin ja komisjoniliikmed nägid, et kõik on kleitides, ohati kergendatult: jumal tänatud, kõigil keidid seljas, ei olegi trikoodes, anname talle ruttu diplomi ära!
* Igaüks peab oma kohuseks ära vaatada "Traviata, "Carmeni" ja "Luikede järve". Siis võib ta pidada end kultuurseks inimeseks, sest on käinud ooperis ja näinud balletti.
* Minu kõige suurem hirm vanaduse ees on see, et ma ei saa loovat inimest endas peatada, sest see ei ole enam kellelegi vajalik. Nii et, jah, minu jaoks on loomine igapäevane protsess. Kui ma ei loo iga päev paar tundi, siis see päev ei oleks nagu üldse elatud. Muidugi ei pea see tähendama praktilist tööd proovisaalis, see võib tähendada ka lihtsalt mõtlemist, teatud meditatiivses seisundis viibimist. Vajan midagi, mis viiks mind realiteedist välja.
** [https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69033653/vangis-traditsiooni-ja-avangardi-vahel-mai-murdmaa Vangis traditsiooni ja avangardi vahel – Mai Murdmaa]. Intervjuu Sven Karjale. Eesti Ekspress, 3. aprill 2003
 
==Välislingid==