Vajadus: erinevus redaktsioonide vahel

 

* XXI. Kes on elu piire mõistnud, teab, et on lihtne eemaldada puudusest tekkivat valu ja kogu elu täiuslikuks muuta; seega ei ole vajadust asjade järele, mis saavutatakse võitlusega.

* XXVI. Need ihad, mis täitumata jäädes ei põhjusta valu, pole hädavajalikud, vaid kätkevad endas kergesti tõrjutavat soovi juhul, kui näib, et neid on raske saavutada või et nad tekitavad kahju.

* XXIX. Ihadest on mõned loomulikud ja [hädavajalikud, mõned loomulikud ja] mittevajalikud ning mõned pole ei loomulikud ega vajalikud, vaid tekivad kõigest tühja arvamuse tulemusena.

** [[Epikuros]], "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)

 

* Inimene üksi tarvitab rohkem [[liha]] kui kõik teised [[loom]]ad kokku suudavad ära õgida, seepärast on just tema suurim hävitaja, ja see tuleneb pigem [[harjumus]]est kui vajadusest. Selle asemel, et kasutada [[Mõõdukus|mõõdukalt]] seda, millega teda on õnnistatud, selle asemel, et jagada seda võrdselt, selle asemel, et kasvatada neid samavõrd kui ta hävitab, leiab [[rikas]] kogu oma hiilguse sellest, et sööb ühe päevaga oma laua ääres hulga, millega võiks pidada üleval paljusid perekondi. Ta kuritarvitab ühtviisi loomi ja oma liigikaaslasi, kellest mõned jäävad [[nälg]]a ja [[viletsus]]se, töötades üksnes tema mõõdutu [[isu]] ja veelgi rahuldamatuma [[edevus]]e rahuldamiseks, ning hävitades teisi puuduse läbi, hävitab ta iseennast ülekülluses. Sellele vaatamata võiks inimene, nii nagu mõned teisedki loomad, [[Taimetoitlus|elada aiaviljadest]].

* Inimaju loomisel [[evolutsioon]] mitte üksnes ei pannud eelajaloolise [[inimene|inimese]] vajadustest mööda, vaid see on ainuke juhtum, mil evolutsioon on ühele liigile andnud [[organ]]i, mida viimane ei oska kasutada.

** [[Arthur Koestler]], "The Ghost in the Machine" (1967)

 

* On tore saada üle soovist elada oma ümbruse elu. Õppida iseennast paremini tundma, mõistma oma vajaduste tagapõhja. Näha teiste motiive selgemini — ja tunda neis ära omaenda hirmusid ja kõhklusi. (lk 88)

** [[Liv Ullmann]], "Muutumine", tõlkinud [[Anu Saluäär]], [[Loomingu Raamatukogu]] 16-18/1986

 

* Tänapäevases [[romaan]]is on [[jutustaja]] tavaliselt nähtamatu või vähemasti küllaltki tagasihoidlik, kuid varem surus ta oma kohaloleku vahel nii tugevalt peale, et kui ta [[lugu]] jutustas, siis näis, et ta räägib seda iseendale, ning mõnikord tundus koguni, et meile jutustamine on ettekääne, et rahuldada oma määratut vajadust ennast eksponeerida.

 

 

 

[[Kategooria:Psühholoogia]]