Eneseusaldus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Wkentaur (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
4. rida:
* Francis oli peaaegu [[kolm]] aastat vana ning vaatas sügavale hunnitu punase [[pojeng]]i südamesse. Ta oli väga [[iseteadlikkus|iseteadlik]] (ehkki ta polnud veel harjunud mõtlema endast kui Francisest) ja ka pojeng oli omal moel väga iseteadlik, ja mõlemad uurisid teist oma väga erinevast [[minakesksus]]est pühaliku eneseusaldusega. Poisike noogutas pojengile ja paistis, nagu noogutaks pojeng vastu. Poisike oli puhas, korralik ja kena. Pojeng oli [[kõlvatus|kõlvatu]], lodev, nagu pojengid olema peavad, ja oma [[ilu]] [[kõrgpunkt]]is. [[Hetk]] oli tähendusrikas, sest see oli Francise esimene teadlik kokkupuude iluga - iluga, millest pidi saama tema elu [[õndsus]], [[piin]] ja kibedus -, aga peale Francise enda ja võib-olla ka pojengi ei teadnud sellest keegi, ja kui olekski teadnud, poleks hoolinud. Igat [[tund]]i täidavad hetked, mis on kellelegi [[tähendus]]t tulvil. (lk 69)
** [[Robertson Davies]], "[[Mis on lihas ja luus]]". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999
 
* Mulle meeldib üksinda olla. Mida päev edasi, seda enam. See soov kasvab eneseusalduse ja -usuga ühes. Omapäi märkan ümbritsevat ja enda sees toimuvat rohkem. Olen tänaseks veendunud, et minus on palju muutunud: on rohkem meelekindlust, õnnelikkust, oskust olla hetkes ja iseendaga koos. (lk 200)
** [[Kertu Jukkum]], "Ma naeran, et ma nutan", 2020
 
== Vaata ka ==