Matus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
29. rida:
* Oma esimest poega ei kandnud sa kirstus väravast välja, nagu olid aastate eest kandnud äia, keda sa ei tundnud ega kellest midagi ei teadnud. Sa viisid ta lihtsas saelaudadest kokkulöödud kastis aeda vanade õunapuude alla, aga sinnagi oli sul raske teda kanda. Küürus ja köökus astusid sa kasti kandes, su jalad käisid risti hullemini kui neil taatidel, keda sa omal ajal ruttasid aitama. Sind ei tulnud keegi aitama ega toetama. Pooljuhuslik kuul oli teinud su korraga [[bandiit|bandiidi]] isaks, kellest kõik naabrid eemale tõmbusid. (lk 62-63)
** [[Veera Saar]], "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70
 
 
* "Viimati, kui mu sõbranna läks peikast [[lahkuminek|lahku]] ega soovinud ekskaaslasega enam kohtuda, pakkusin [[suhe|suhte]] väärikaks lõpuks välja ekspeika matused," alustab ta lugu, mis minulegi, kes palju näinud, liig tundub.
:"Matused?" küsin ülimalt imestunud ilmel.
:Ja ta jätkab: "Sõber laenas preestri riided, teised külalised, kes kutsutud, olid [[must]]a riietunud nagu matustel ikka kombeks." Suhet leinav sõbranna oli varunud Keni-nuku, mille seltskond [[tseremoonia]] lõpuks mulda sängitas.
:״Kas sõbranna nuttis ka?" küsin vastust ootamata.
:"Jah, [[lesk]] nuttis ja paar külalist veel," vastab Lena.
:Lena sõnul läks alates [[peied|peielauast]] olemine kergemaks ja edasi pidutseti üheskoos. Lena sõnul sai sõbranna ekspeikast kiirelt üle ja võimalik, et Ken on tema Londonis asuva kodu tagaaia mullas tänaseni. (lk 51-52)
* [[Kertu Jukkum]], "Ma naeran, et ma nutan", 2020
 
==Luule==