Hella Keem: erinevus redaktsioonide vahel

* Leivanõul polnud mõjuvõimu mitte üksi leivale, vaid ka leiva sööjatele — inimestele. Nii ei võinud mõhe peal süüa, vastasel korral läks sööjal kõht suureks. Leivanõule ei tohtinud laotada meeste seljarõivaid, muidu langes rõivaste omanik mõisasakste viha alla. Kõige ohtlikum oli aga leivanõu kaanele kübara asetamine, sest kübara asetajat ähvardas rumalaks muutumine. (lk 70)

* Poola talurahvas pidas parimateks leiva hapendamise nõudeks isadelt ja isaisadelt pärituid, kuna need olid leiva hapendamisega harjunud ja juba teati, „kuidas tainas nendes elab". /---/ Leivanõul oli aukoht talu- pojatoas. See asetses pühakupiltide all pingil. Üldse kohtlesid poolakad leivanõu nagu elusolendit: oü molde, mis armastasid külma, teised jälle sooja, ühed suhtusid ükskõikselt mürasse, teised nõudsid rahu, igal olid oma harjumused. Leivaküna võis laenata ainult päikesepaistelise ilmaga, mitte kunagi aga öösel, „et ta end ei külmetaks”. (lk 77-78)