Hella Keem: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P HC: lisatud Kategooria:Eesti keeleteadlased |
|||
5. rida:
"Leivakünast ahjuluuani: Leivavalmistamisest ja sellega seotud esemetest". EKSA 2020
* /---/ peame püüdma teha kõik, mis meie võimuses, et võimalikult palju materjali saaks päästetud rahvasuust ja peidetud
** kiri murdekogujatest korrespondentidele neljanda murdekogumisvõistluse eelses üleskutses 7. augustil 1943, lk 11
* Mul on suur [[võlg]] oma maa ja rahva ees. See on sedasorti auvõlg, mis tuleb kindlasti tasuda. Ja ma tasun selle, nii hästi-halvasti, kui ma suudan. Muidugi võiks lüüa kõigele käega ja piirduda vaid igapäevaste tööülesannetega, mugavam oleks. Aga tasus siis üldse mammakesel end mu
** Hella Keema päevik 16.04.1961, lk 12
* Leiva tähtsusest ja rahva suurest austusest selle vastu annavad tunnistust mitmesugused kombed. [[Leib]] oli püha. Nagu kirikuleiba -
* Eesti mandriosast on võrdlemisi vähe teateid leivamärkide kohta. Tavaliselt suruti leivasse kämblaga vaod, mis hoidsid pätse koorde minemast ehk küpsemisel pealmist koorikut lahti löömast. Mõned perenaised tõmbasid sõrmega ristimärgi, et vanapaganal poleks võimalust leivavargile tulla.
:Hoopis mitmekesisem on olnud leivamärkide poolest [[Saaremaa]]. Seal olid tarvitusel isegi
* Omapärane ajamõõtmisvahend leivaküpsetamisel oli kakukell. Perenaine voolis leivanõu kraabetest väikese, umbes kanamunasuuruse munakese ja pistis selle kaussi vee sisse. Kui see vee peale kerkis, oli paras aeg leibade ahjust välja võtmiseks. Kakukella kohta on andmeid üle terve Eesti. (lk 44)
* Leivasõtkuja pidi olema korralik ja puhas. Kui ta enne sõtkumist [[käed]] pesemata jättis, sai ta pärastises elus leiva
* Leiba tuli sõtkuda [[rusikas]] kätega, vastasel korral muutus sõtkuja pordikuks.
:Sõtkutud leib tuli kätega siledaks teha ja
* Said käed kiiresti
* Üheks põhjuseks, miks ühest puust õõnestatud leivakünad tarvituselt kadusid, oli suurte põlismetsade hävimine. Koos sellega kadus võimalus sobiva jämedusega puutüvede saamiseks. (lk 57)
* Leivapätsi ei asetatud seliti, vaid ikka õigetpidi. Söömise ajal tuli viilukas pooleks murda kahe käega, sest ühe käega murdmine näitas
* Iga perenaine soovis, et valmistatav leib saaks hea. Selle õnnestumiseks kanti hoolt, et leivanõuga oleks kõik korras. Kõigepealt vaadati, et nõu põhja all ei oleks
* Leivanõul polnud mõjuvõimu mitte üksi leivale, vaid ka leiva sööjatele — inimestele. Nii ei võinud mõhe peal süüa, vastasel korral läks sööjal [[kõht]] suureks. Leivanõule ei tohtinud laotada meeste seljarõivaid, muidu langes [[riided|rõivaste]] omanik mõisasakste [[viha]] alla. Kõige ohtlikum oli aga leivanõu kaanele
* [[Poola]] talurahvas pidas parimateks leiva hapendamise nõudeks isadelt ja isaisadelt pärituid, kuna need olid leiva hapendamisega harjunud ja juba teati,
==Välislingid==
{{Vikipeedia}}
[[Kategooria:Eesti folkloristid]]
[[Kategooria:Eesti keeleteadlased]]
|