Elukutse: erinevus redaktsioonide vahel

* Olen [[noor]] kahekümneaastane, ent elust[[elu]]st ei tea ma midagi muud kui meeleheidet[[meeleheide]]t, surma[[surm]]a, [[hirm]]u ja kõige mõttetuma pealiskaudsuse[[pealiskaudsus]]e seostumist [[kannatus]]e [[kuristik]]uga. Ma näen, et rahvad üksteise vastu kihutatakse ja üksteist vaikides, teadmatult, totralt, kuulekalt ja süütult tapavad. Ma näen, et maailma targemad pead [[relv]]i ja [[sõna|sõnu]] leiutavad, et [[tapmine]] veelgi rafineeritum oleks ja kauem kestaks. Ja koos minuga näevad seda kõik minuvanused [[inimesed]] siinpool ja sealpool, terves maailmas[[maailm]]as, ja koos minuga elab seda läbi minu [[põlvkond]]. Mida teevad me [[isa]]d, kui me kord [[mäss]]u tõstame ja nende ette astume ning neilt aru pärime? Mida ootavad nad meilt, kui saabub [[aeg]], kus pole sõda? [[Aasta]]te kaupa tegelesime vaid tapmisega – see oli meie esimene elukutse. Meie [[teadmised]] elust piirduvad surmaga. Mis võib seejärel veel juhtuda? Ja mis peab meist saama?

* [[Eesti keeleskeel]]es on hea sõna "elukutse" — seda elu kutset olengi järginud. Kui midagi ette ei kavanda ja sihte ei sea, on elu äärmiselt huvitav.