Marguerite Duras: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
25. rida:
:Ütlen talle, et tutvustan teda oma perekonnale, ta tahab kaduda ja ma naeran.
:Ta suudab oma tundeid väljendada vaid läbi paroodia. Ma avastan, et tal pole jõudu mind oma isa tahte vastaselt armastada, mind võtta, mind kaasa viia. Ta nutab tihti, sest ei leia jõudu armastusega hirmust üle saada. Tema kangelasmeel olen mina, tema orjameel on ta isa raha. (lk 27)
* Ei iial head päeva, head õhtut, head uut aastat. Ei iial tänan. Ei iial sõnagi. Ei iial vajadusi sõnagi öelda. Kõik püsib paigal, kauge, tumm. Perekond on kivist, kivistunud läbitungimatuks, ligipääsmatuks. Iga päev püüame üksteist tappa, jah, tappa. Vähe, et me ei räägi, me ka ei vaata üksteist. Niipea kui teine näeb, ei tohi vaadata. Vaatamine tähendab ju teise vastu, teise suhtes huvi ilmutamist, tähendab ju langusi. Ükski vaadatav inimene pole pilku väärt. Pilk häbistab alati. Sõna "vestlus" on keelatud. Arvan, et see sõna väljendab siin kõige paremini häbi ja uhkust. Igasugune ühendus, olgu perekondlik või muu, on meil põlu all, on alandav. Meid seob põhimõtteline häbi elu ära elada. (lk 30)
* Ma mäletan sarmi, seda unustada on juba liiga hilja, veel ei riku miski selle täiust, iial ei riku miski selle täiust, ei ümbrus ega aeg, ei külm ega nälg, ei sakslaste lüüasaamine ega Kuriteo ilmsikstulek. Ta läheb ikka tänaval, neist Ajalugu moodustavaistasjust üle, kui hirmsad need ka poleks. Temagi silmad on heledad. Roosa kleit on igivana, ja tolmune tundub länavapäikeses must laia äärega kübar. Ta on kõhn, pikk, tušijoonistus, vasegravüür. Inimesed jäävad seisma ja vaatavad võlutult selle võõramaalanna elegantsi, kes möödub midagi nägemata. Valitsejanna. Iial ei tea kohe, kust ta tuleb. Ja siis käib jutt, et ta saab tulla ainult mujalt, ainult sealt. Ta on ilus, ilus selle järelduse pärast. Tal on ümber Euroopa vanad räbalad, brokaadirestid, vanad ajast-arust kostüümid, vanad kardinad, poes ära seisnud vanad asjad, vanad ribad, kõrgmoe vanad kaltsud, vanad kollanud rebased, vanad hülged, samasugune on tema ilu, kärisenud, külmetav ja kalkvel, pagulase ilu, miski ei istu talle, kõik riided on liiga suured, ja see on ilus, ta hõljub, hirmus kõhn on ta, kõik lotendab, ja ikkagi on ilus. Tema nägu ja keha on nõnda loodud, et iga asi, mis vaid teda puudutab, saab otsekohe, igaveseks tema ilust osa. (lk 36)
* Ma tahaksin ahmida Helene Lagonelle’i rindu, nii nagu mees ahmib minu omi hiina linnajao toas, kus ma käin igal õhtul süvendamas oma teadmist Jumalast. Neelduda nende hõrkude härmjate rindade läbi. (lk 39)
| |||