Marju Lauristin: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
33. rida:
* Tõepoolest, nõukogude ühiskonna kõige tähtsam põhimõte oli ju saladus, info hoidmine kinniste uste taga ja pidev hirmutamine. Pärast Stalini aega, kui hirmutamine polnud enam seotud vangiminekuga, käis see pigem just nii, et inimene ei tohtinud teada, mis võib juhtuda. Lehtedes ei olnud peaaegu üldse informatsiooni selle kohta, mis ühiskonnas tegelikult toimub. Seetõttu tundus sotsioloogia avavat uksi ja aknaid ning tegelikult nii see ka teatud määral oli. Uskusime infovabadusse ja hakkasime tegelema sotsioloogiliste uuringutega. (k 88-89)
* Nõukogude ajal levinud keele- ja koodimängud pole täna enam mõistetavad. Olen praeguste tudengitegi puhul kurvastusega kogenud, et nad võtavadki kõiki toonaseid pealkirju tõe pähe, nagu koosnenuks omaaegne ajakirjandus ainult loosungitest. Ja siis imestatakse, miks loeti ühes peres keskmiselt nelja ajalehte: kui kuskil midagi sisulist ei olnud, mida nad siis sealt lugesid?
:Võime eristada koorikut ja sisu, lugeda välja punasesse propagandarüüsse varjatult sisse kodeeritud asjalikumat infot, see oli tollal kõrgelt arenenud oskus. (lk 100)
* Kõigile, kes mõnitades küsivad, kas tõesti oli võimalik, et inimene, kes kuulus komparteisse, tahtis midagi siiralt eesti rahva jaoks teha, tuletan ma meelde [[Juhan Peegel|Juhanit]]. Kuidas Juhan rääkis meile seda, millest ta hiljem ka kirjutas oma romaanis „Ma langesin esimesel sõjasuvel”. Mida Juhan ja tema eakaaslased läbi elasid, kui neilt, Eesti sõjaväe sõduritelt pärast 1940. aasta pööret oma munder ära võeti ja nõukogude munder asemele anti ning Venemaale sõtta viidi. Kuidas Juhan rääkis Velikije Luki lahingust, kus veri oli pahkluuni ja talle sai selgeks, et neid oli sinna toodud sihiga, et kõik eesti noored mehed maha tapetaks. Niisugustest eksistentsiaalsetest tundmistest oli sügavalt välja kasvanud Juhani hool: et eesti rahvas ei häviks. (lk 104-105)
| |||