Hella Keem: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
 
2. rida:
 
 
=="Leivakünast ahjuluuani"==
"Leivakünast ahjuluuani: Leivavalmistamisest ja sellega seotud esemetest". EKSA, 2020.
 
* /---/ peame püüdma teha kõik, mis meie võimuses, et võimalikult palju materjali saaks päästetud rahvasuust ja peidetud [[arhiiv]]idesse. Meie järglastele peavad jääma põhjalikud ülevaated meie rahva [[keel]]est, [[töö]]st, tõekspidamistest, kogu elust. Need saagu meie rahvuslikkude teaduste alusmüüriks! — Meie rahvas ei hävi, meie jääme!
** kiri murdekogujatest korrespondentidele neljanda murdekogumisvõistluse eelses üleskutses 7. augustil 1943, lk 11
 
 
* Mul on suur [[võlg]] oma maa ja rahva ees. See on sedasorti auvõlg, mis tuleb kindlasti tasuda. Ja ma tasun selle, nii hästi-halvasti, kui ma suudan. Muidugi võiks lüüa kõigele käega ja piirduda vaid igapäevaste tööülesannetega, mugavam oleks. Aga tasus siis üldse mammakesel end mu ilmaletoomisega vaevata - tühipalja olelemise jaoks mind küll siia vaja poleks olnud! Kui juba kord siia närusesse [[maailm]]a on satutud, siis tuleb täita inimväärne ülesanne, nõudku see pingutusi kui palju tahes!
** Hella Keema päevik 16.04.1961, lk 12
 
 
* Leiva tähtsusest ja rahva suurest austusest selle vastu annavad tunnistust mitmesugused kombed. [[Leib]] oli püha. Nagu kirikuleiba - [[Kristus]]e ihu sümbolit - ei tohtinud maha pillata igasuguste tõbede ja [[õnnetus]]te kartusel, nii oli keelatud ka igapäevase leiva jalgade alla kukutamine. Leiva [[söömine]] oli pühalik toiming. Pidi sööma vagusi, ei tohtinud lobiseda, [[jalg]]u kiigutada ega ringi joosta, leivatükk käes. (lk 33-34)
* Eesti mandriosast on võrdlemisi vähe teateid leivamärkide kohta. Tavaliselt suruti leivasse kämblaga vaod, mis hoidsid pätse koorde minemast ehk küpsemisel pealmist koorikut[[koorik]]ut lahti löömast. Mõned perenaised tõmbasid sõrmega ristimärgi, et vanapaganal[[vanapagan]]al poleks võimalust leivavargile tulla.
:Hoopis mitmekesisem on olnud leivamärkide poolest [[Saaremaa]]. Seal olid tarvitusel isegi [[luu]]st või puust märgivajutamise pulgad, millele oli otsa sisse lõigatud kas [[õuemärk]] või mõni muu leivamärgiks sobiv kujutis. Eriti armastatud märkideks olid [[viisnurk]] ja [[hobuseraud]]. (lk 40)
* Omapärane ajamõõtmisvahend leivaküpsetamisel oli kakukell. Perenaine voolis leivanõu kraabetest väikese, umbes kanamunasuuruse munakese ja pistis selle kaussi vee sisse. Kui see vee peale kerkis, oli paras aeg leibade ahjust välja võtmiseks. Kakukella kohta on andmeid üle terve Eesti. (lk 44)
* Leivasõtkuja pidi olema korralik ja puhas. Kui ta enne sõtkumist [[käed]] pesemata jättis, sai ta pärastises elus leiva [[nälg]]a kannatada. [[Rätik]] pidi olema peas, [[põll]] ees. Isegi tüdruk pidi põlle selleks ajaks ette siduma, sest vastasel korral läks leib koorde. Hurjutati leivasõtkumist karuse peaga, sellest ennustati sõtkujale karuse peaga [[laps]]i. (lk 46)
* Leiba tuli sõtkuda [[rusikas]] kätega, vastasel korral muutus sõtkuja pordikuks.
:Sõtkutud leib tuli kätega siledaks teha ja [[jahu]]kord peale raputada. Kui sõtkuja leiva hoolikalt silus, sai ta ilusa mehe. Paksu jahukorraga katjale sündisid ilusate valgete [[juuksed|juustega]] lapsed. Kui leib oli sõtkutud ja jahukorra alla kerkima pandud, pidi sõtkuja käed puhtaks pesema, sest leivaste kätega [[uks]]est välja mineja pidi [[hunt|hundiks]] muutuma. (lk 46)
* Said käed kiiresti [[tainas]]t puhtaks, oli sõtkujal oodata kurja [[ämm]]a, kes käte pesemiseks mahti ei anna, kui aga pesemine aega võttis, võis loota head meheema. (lk 47)
* Üheks põhjuseks, miks ühest puust õõnestatud leivakünad tarvituselt kadusid, oli suurte põlismetsade[[põlismets]]ade hävimine. Koos sellega kadus võimalus sobiva jämedusega puutüvede saamiseks. (lk 57)
* Leivapätsi ei asetatud seliti, vaid ikka õigetpidi. Söömise ajal tuli viilukas pooleks murda kahe käega, sest ühe käega murdmine näitas [[laiskus]]t ja [[tänamatus]]t. Ühesõnaga, püüti käituda nii, et mingilgi moel ei pahandataks leivaandjat - [[Jumal]]at, kes laskis tihti viljal ikalduda, muutes igapäevased suupalad kord-korralt ikka [[agan|aganasemaks]]. (lk 69)
* Iga perenaine soovis, et valmistatav leib saaks hea. Selle õnnestumiseks kanti hoolt, et leivanõuga oleks kõik korras. Kõigepealt vaadati, et nõu põhja all ei oleks [[ämblikuvõrk]]e, muidu ei läinud leib hapuks. (lk 69)
* Leivanõul polnud mõjuvõimu mitte üksi leivale, vaid ka leiva sööjatele — inimestele. Nii ei võinud mõhe peal süüa, vastasel korral läks sööjal [[kõht]] suureks. Leivanõule ei tohtinud laotada meeste seljarõivaid, muidu langes [[riided|rõivaste]] omanik mõisasakste [[viha]] alla. Kõige ohtlikum oli aga leivanõu kaanele [[kübar]]a asetamine, sest kübara asetajat ähvardas rumalaks muutumine. (lk 70)
* [[Poola]] talurahvas pidas parimateks leiva hapendamise nõudeks isadelt ja isaisadelt pärituid, kuna need olid leiva hapendamisega harjunud ja juba teati, "kuidas tainas nendes elab". /---/ Leivanõul oli aukoht talu-pojatoastalupojatoas. See asetses pühakupiltide[[pühakupilt]]ide all pingil. Üldse kohtlesid [[poolakad]] leivanõu nagu elusolendit: oli molde, mis armastasid külma, teised jälle sooja, ühed suhtusid ükskõikselt mürasse, teised nõudsid rahu, igal olid oma harjumused. Leivaküna võis laenata ainult päikesepaistelise ilmaga, mitte kunagi aga öösel, "et ta end ei külmetaks". (lk 77-78)
 
 
==Välislingid==
{{Vikipeedia}}
 
{{JÄRJESTA:Keem, Hella}}
[[Kategooria:Eesti folkloristid]]