Hella Keem: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
2. rida:
=="Leivakünast ahjuluuani"==
"Leivakünast ahjuluuani: Leivavalmistamisest ja sellega seotud esemetest". EKSA, 2020.
* /---/ peame püüdma teha kõik, mis meie võimuses, et võimalikult palju materjali saaks päästetud rahvasuust ja peidetud [[arhiiv]]idesse. Meie järglastele peavad jääma põhjalikud ülevaated meie rahva [[keel]]est, [[töö]]st, tõekspidamistest, kogu elust. Need saagu meie rahvuslikkude teaduste alusmüüriks! — Meie rahvas ei hävi, meie jääme!
** kiri murdekogujatest korrespondentidele neljanda murdekogumisvõistluse eelses üleskutses 7. augustil 1943, lk 11
* Mul on suur [[võlg]] oma maa ja rahva ees. See on sedasorti auvõlg, mis tuleb kindlasti tasuda. Ja ma tasun selle, nii hästi-halvasti, kui ma suudan. Muidugi võiks lüüa kõigele käega ja piirduda vaid igapäevaste tööülesannetega, mugavam oleks. Aga tasus siis üldse mammakesel end mu ilmaletoomisega vaevata - tühipalja olelemise jaoks mind küll siia vaja poleks olnud! Kui juba kord siia närusesse [[maailm]]a on satutud, siis tuleb täita inimväärne ülesanne, nõudku see pingutusi kui palju tahes!
** Hella Keema päevik 16.04.1961, lk 12
* Leiva tähtsusest ja rahva suurest austusest selle vastu annavad tunnistust mitmesugused kombed. [[Leib]] oli püha. Nagu kirikuleiba - [[Kristus]]e ihu sümbolit - ei tohtinud maha pillata igasuguste tõbede ja [[õnnetus]]te kartusel, nii oli keelatud ka igapäevase leiva jalgade alla kukutamine. Leiva [[söömine]] oli pühalik toiming. Pidi sööma vagusi, ei tohtinud lobiseda, [[jalg]]u kiigutada ega ringi joosta, leivatükk käes. (lk 33-34)
* Eesti mandriosast on võrdlemisi vähe teateid leivamärkide kohta. Tavaliselt suruti leivasse kämblaga vaod, mis hoidsid pätse koorde minemast ehk küpsemisel pealmist
:Hoopis mitmekesisem on olnud leivamärkide poolest
* Omapärane ajamõõtmisvahend leivaküpsetamisel oli kakukell. Perenaine voolis leivanõu kraabetest väikese, umbes kanamunasuuruse munakese ja pistis selle kaussi vee sisse. Kui see vee peale kerkis, oli paras aeg leibade ahjust välja võtmiseks. Kakukella kohta on andmeid üle terve Eesti. (lk 44)
* Leivasõtkuja pidi olema korralik ja puhas. Kui ta enne sõtkumist
* Leiba tuli sõtkuda [[rusikas]] kätega, vastasel korral muutus sõtkuja pordikuks.
:Sõtkutud leib tuli kätega siledaks teha ja [[jahu]]kord peale raputada. Kui sõtkuja leiva hoolikalt silus, sai ta ilusa mehe. Paksu jahukorraga katjale sündisid ilusate valgete [[juuksed|juustega]] lapsed. Kui leib oli sõtkutud ja jahukorra alla kerkima pandud, pidi sõtkuja käed puhtaks pesema, sest leivaste kätega [[uks]]est välja mineja pidi [[hunt|hundiks]] muutuma. (lk 46)
* Said käed kiiresti [[tainas]]t puhtaks, oli sõtkujal oodata kurja [[ämm]]a, kes käte pesemiseks mahti ei anna, kui aga pesemine aega võttis, võis loota head meheema. (lk 47)
* Üheks põhjuseks, miks ühest puust õõnestatud leivakünad tarvituselt kadusid, oli suurte
* Leivapätsi ei asetatud seliti, vaid ikka õigetpidi. Söömise ajal tuli viilukas pooleks murda kahe käega, sest ühe käega murdmine näitas [[laiskus]]t ja [[tänamatus]]t. Ühesõnaga, püüti käituda nii, et mingilgi moel ei pahandataks leivaandjat - [[Jumal]]at, kes laskis tihti viljal ikalduda, muutes igapäevased suupalad kord-korralt ikka [[agan|aganasemaks]]. (lk 69)
* Iga perenaine soovis, et valmistatav leib saaks hea. Selle õnnestumiseks kanti hoolt, et leivanõuga oleks kõik korras. Kõigepealt vaadati, et nõu põhja all ei oleks [[ämblikuvõrk]]e, muidu ei läinud leib hapuks. (lk 69)
* Leivanõul polnud mõjuvõimu mitte üksi leivale, vaid ka leiva sööjatele — inimestele. Nii ei võinud mõhe peal süüa, vastasel korral läks sööjal [[kõht]] suureks. Leivanõule ei tohtinud laotada meeste seljarõivaid, muidu langes [[riided|rõivaste]] omanik mõisasakste [[viha]] alla. Kõige ohtlikum oli aga leivanõu kaanele [[kübar]]a asetamine, sest kübara asetajat ähvardas rumalaks muutumine. (lk 70)
* [[Poola]] talurahvas pidas parimateks leiva hapendamise nõudeks isadelt ja isaisadelt pärituid, kuna need olid leiva hapendamisega harjunud ja juba teati, "kuidas tainas nendes elab". /---/ Leivanõul oli aukoht
==Välislingid==
{{Vikipeedia}}
{{JÄRJESTA:Keem, Hella}}
[[Kategooria:Eesti folkloristid]]
|