Hõbevalge: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: '"'''Hõbevalge: Reisikiri tuulest ja muinasluulest'''" on Eesti kirjaniku ja poliitiku Lennart Meri raamat, mis ilmus esimest korda 1976. aastal. Tsitaadid esmaväljaandest....' |
Resümee puudub |
||
3. rida:
* ... kõigist loodusjõududest on meri kõige võimsam, aga ka inimlähedasem. Viie tuhande aasta eest jõudsime tema äärde, lükkasime kõrvale metsa rohelise eesriide ja tardusime paigale. Siin me nüüd oleme ja kõik me kanname endas mere märke. (lk 9)
* Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka aega on olnud paiksed, ühele asualale truud. Tunneme nimepidi oma allikasilmi ja suuremaid puid, jõekäärusid ja moreeninõlvu, mida nõudlikult mägedeks nimetame, ja igaühe juurde on meil mõni pärimus. Maa kõneleb meiega meie keeles, kuid muidugi ei ole see metsade ega vete hääl, mida kuuleme, vaid kümnete põlvkondade sosin, nende tööde ja rõõmude, vaevade ja heitluste, tõdede ja vastutõdede kauge kaja. Nii vanal rahval tekib varem või hiljem nostalgiline soov kokku sõlmida katkenud seosed, üritada kahekõnet seal, kus nooremad oskaksid ainult monoloogi nõuda, ja nii oleme kokku kandnud õige suure rahvaluulekogu, vist suurima, kui mõõta rahvaarvu suhtes. (lk 9)
* Kui aastaid tagasi püüdsin esimest korda sõita haabjal üle kauni ja kiirevoolulise Nüüna jõe, olin järgmisel hetkel jõe põhjas ja mäletan siiamaani kivide vahel lehvivaid veekasvusid, salapäraseid ja rohekaid, ning hõbedast jõepeeglit pea kohal. Handid naljatlevad, et haabjas sõitja peab keelt hoidma tingimata kesk suud. (lk 11)
* Vitamiinideta ei ole elu, kunstita ei ole inimest. (lk 14)
| |||