Anton Jürgenstein: erinevus redaktsioonide vahel

* Juba Kodavere kihelkonnakoolis tõlkis ta pooleteistkümne-aastase poisikesena Franz Hoffmanni pikema jutustise "Walter ja Hugo", mis ilmus a. 1880 ilma tõlkija teadmata iseraamatuna. Oma mälestistes pihib Jürgenstein, et ta Valga seminaris saksakeelseid pilkelaule ja eestikeelseid politilisi vemmalvärsse sepitsenud; viimastest ilmunud osa "Sakalas" Nalja-Märdi ja Kalja-Pärdi firma all. Samast ajast on pärit samas kohas ilmunud Schiller'i "Polykratese sõrmuse" tõlge, "mis sugugi nii väga paha ei ole". (lk 215)

* Kuid iseloomulik ja endeline on see raamatuke ["Erapooletumad mõtted Eesti koduste parteide ja tülide kohta"] Jürgensteini tuleviku kohta ometi. Selle valgusel mõistame, et ühed saavad [[ajakirjanik]]eks, teised aga sünnivad nendeks ja et Jürgenstein kuulus just viimaste hulka. See 22-aastane noormees näib olevat mitmeti kogenenum ja teravapilguliseni kui kõik need, kes pärast [[Carl Robert Jakobson|Jakobsoni]] surma võistlesid rahvajutu pärandi kallal. Ta on olusid ja inimesi hästi läbi näinud ning varitsevat langust ette aimanud. Juba siin on pärastine Jürgenstein oma mõtte selguse ja vestelise lopsakusega ilmsi elavana: "Meil seisab tähtjas aeg ukse ees. Meie saame varsti nägema, et ka mõni rätsep "rahva otsuse alla" antakse, kui ta mõne ajalehe toimetaja püksid ära rikub." (lk 215-216)

:Siin on ajajärgu naiiv-abitus keeles väljendatud Jürgensteini kirjanduslik usutunnistus, mida ta hiljemini ainult pisut süvendas, kuid oluliselt ei muutnud. Tema ideaaliks oli ja jäi tagasihoidlik, psühholoogiliselt põhjendav ja ideeliselt arendav realism. Nagu osutas praktika, ei vastanud aga sellele ideaalile isegi meie vanarealism: kui Jürgenstein sajandi esimesil aastail küll Petersoniga võis leppida, siis olid talle [[Eduard Vilde|Vilde]] tööd enamasti ikka vastuvõetamatud. Seda keerulisemaks muutus aga seisukord uue kirjandusliku põlve tegevusele-asumisel, kellele see rahvalik ja vähenõudlik realismiteooria näis [[anakronism]]ina. (lk 217-218)

* Kõige pikemalt väljendas ta end sel puhul a. 1911 "Eesti Kulturas", kus loendas kõik [[Noor-Eesti]] [[pärispatt|pärispatud]]: [[individualism]]i, [[estetism]]i ja [[peenutsemine|peenutsemise]], hulkadest eraldumise ning [[intelligents]]ile kirjutamise püüde. Sellega äratas ta uue voolu vastu küll teadlikumat opositsiooni, kuid ei suutnud ka oma vanamoelise argumentatsiooniga küllalt veenda. Aastate kuludes harjus ja leppis Jürgenstein ise Noor-Eestiga, tunnustades, et seda, mis viimane uut tõi, oli meie üldarengu seisukohalt ometi vaja. Ühtlasi peab rõhutama, et tema isiklik suhtumine nooremasse kirjanikupõlve oli alati palju sõbralikum, kui võiks seda arvata vihase poleemika põhjal. Aga Noor-Eestiga harjunult tuli kohata veelgi äärmuslikumaid kirjanduslikke nähtusi. Ja jälle võttis Jürgenstein sõna [[Siuru]] ning muu vastu. Nagu osutavad tema järelejäänud paberid, on ta neid arve-õiendusi koguni rohkem ette võtnud, kui näeme trükiallikaist, kuid mõnel puhul vist lõpuks käega heitnud. Igatahes kehastas Jürgenstein oma tegevuse viimseil aastakümneil meie arvustuslikku [[alalhoidlus]]t ja tema nimi sai peaaegu viimase sünonüümiks. Nagu öeldud, pole säärane osa kadetsemisväärt, kuid üldarengu seisukohalt vist omakorda vajalik. Jürgenstein igatahes ei võinud oma veendumuste seisukohalt teisiti toimida. Ja vähemalt meie käesoleva sajandi kirjanduslikkude võitluste mõistmiseks tuleb ikka kasutada tema arvustuslikku toodangut ühe pea-allikana. (lk 218)